Lugeja näited: mis juhtub loomadega, kui nad kuuma kätte "unustada"
Lõpuks ometi saab suve nautida. Üsna hea on teada,
et sel aastal minust veel pingviini ei saa. Öeldakse, et koer läheb peremehe nägu. Tundub, et võtab ka kombed üle. Minu neljajalgne karvakera naudib suvesooja täiel rinnal.
Kuigi viimaste päeva soojadega olen üritanud teda ikka tuppa jahedasse jätta, pole tema sellega sugugi nõus. Vali protestikisa teeb mulle selgeks, et ka koeral on omad eelistused. Ilmselgelt meeldib talle soe ilm. Sellest enam naudib ta vaid kuumaks köetud kiviplaatidel lamamist.
Ega loom ei ole loll. Vanur, nagu ta mul on, taipab vägagi hästi, et kangetele liigestele on see parim ravim. Päris naljakas on vaadata, kuidas ta oma pea põõsa varju pistab ja puusakonte päikesel soendada laseb. Lihtsalt vett kulub ohtrasti. Nüüd on ta siis avastanud, et kõige rohkem meeldib talle ämbrist juua. Ning et eriti maitsev on vihmavesi.
Kuna koeral on paks musta värvi kasukas, siis vahel ikka muretsen, et ega ta üle kuumene. Kui aga teda siis kontrolli mõttes kasukast sakutan, vaatab ta mind pilguga: ”loll, mis sakutad, pane endale ka riided selga, polegi nii palav.” Eelmisel suvel, kui temperatuur siiski kõrgeks kiskus, toppisin koera hommikuti vanni. Selline paks karv püsib kenasti niiske terve päeva. Ise ta muidugi sellest tegevusest vaimustuses ei olnud. Pigem püüdis end kähku päikse käes ära kuivatada. Nüüd polegi koera enam nii kiusanud. Kui sõbral nina niiske ja silmad elurõõmust sädemeid pilluvad, on ju kõik korras. Seda enam, et see sell kipuks ka südapäeval matkama. Viimase oleme küll ära jätnud, teeme suurema ringi varahommikul ja öö hakul.
Jah, kuuma eest on koer kaitstud. Aga mitte kõigil loomadel. Mesilane pole küll loom, elusolend siiski. Minu jaoks tänu allergiale pisut ebameeldiv tegelane. Aga nüüd on lugu nii, et juba kolmas päev toimub meie majas perre heitmine. Ei, mitte mina ei lahuta. Kusagilt on ilmunud sülem tegelasi, kes meeleheitlikult meie paneelmaja räästa alla pesa teha tahavad. Aga seal on juba ühed vanad olijad ees. Ja nii käib üks püha sõda, ikka aadete või siis pigem elamisloa pärast. Täna läks olukord puhta hulluks. Maja esine asfalt sõna otseses mõttes mustas laipadest. Õigemini sellistes poolelus tegelastest. Ja nii ma pidingi hoopis kuuma asemel koera mesilaste eest kaitsma.
Nimelt on minu sõbrakesel arusaam, et kõik mesilased tuleb ilmtingimata nahka pista. Kujutage ise ette, mis oleks saanud, kui ma koera süles üle selle laibamere poleks vedanud.
Ma ei ole väga kindel,et mummude selline tegevus on seotud kuumalainega. Ühe teise looma tegevus aga kohe kindlasti. Mõned päevad tagasi kiljus mu tütar oma rõdul. Kisas ikka korralikult, nagu sireen .Põhjus lihtne: tema rõdule ilmus rott. Õnneks selline valge ja mitte just agressiivne. Vähemalt suutsin tuvastada, et kodustatud olend. Samuti oli ainus loogiline järeldus, et saabunud oli ta kõrval korteri rõdult, mis minu omaga ühenduses.
Ma pole just eriline rotisõber. Hamstrid ja hiired - palun väga. Aga rott oma jäleda sabaga on liig mis liig. Kutsusin siiski naabrinaise, kes oma lemmiku koju tagasi transportis. Aga eile läks asi puhta hulluks. Laps kiljus voodis, sest tema toa põrandal ukerdas aga rott, ikka see sama juba vana tuttav Erilist kiiret ei paistnud tal olevat, võttis asja rahuga. Vähemalt seniks, kuni minu koer haisu ninna sai.
Ausalt, suhteliselt raske oli koerale selgeks teha, et see rott ei ole tema kadunud poeg ega ka muud moodi perekonna liige. Naabrinaist aga polnud seekord kodus. Kuna koer rotile siiski ei meeldinud, leidis ta kodutee kibekähku ise üles. Õhtul aga võtsin naabrinaise ette. Teate,ü he roti elan ma veel üle. Aga haisvat roti laipa.. tänan, ei. Ja just laip temast saab, kui inimene paneb puuri rõdule. Kohta, kuhu paistab päike lõunast loojanguni. Rõdule, mille ilmakaar on selline, et jahutav tuuleiil sinna haruharva satub. Pole siis ime, et loom end puurist välja litsub, kes ikka tahaks end elusalt grillida lasta. Isegi surm mikrolaineahjus oleks valutum. Loom on loom, olgu ta siis suur või pisike. Jätta ta sundolukorda kõrbema või külmuma on ebainimlik. Samas, mille üle siin imestada, unustatakse ju ka lausa lapsi kuuma kätte küpsema!
