Lugeja: naisega suhtlemisest vabastab nutitelefon!

Mõni aeg tagasi sai elukaaslasele sünnipäevaks kingitud see kõige nutim telefon. Pärast seda mööduvad meie autosõidud ja õhtud kodus täielikus vaikuses. Naine muudkui sudib näpuga telefonis ja minu vaba aeg kuulub täielikult minule.

Samasugust tähelepanu koondumist väikesele helendavale ekraanile olen täheldanud seitsmeaastase vennatütre puhul. Tirts sai jõuludeks oma esimese tahvelarvuti, mille ta muidugi kaks päeva hiljem suutis vastu maad virutada. Õrnale tehnoloogiale selline liigutus ei sobinud ning issi pidi tütrele poest järgmise moodsa vilkuva lelu tooma. Olgu mainitud, et viimaseks korraks ei jäänud ka see asendus. Vennatütar suutis ühe kuu jooksul tervelt kolm udupeent meelelahutajat hingusele saata.

Küll aga oli poole mugavam teda hoida, kui vennal ootamatud asjatoimetused kutsusid. Naersime omaette: tirtsule piisas, kui ruumis oli toimiv pistikupesa! Nii sai ta kogu aeg oma tahvelarvuti otsas rippuda ja vajadusel seadme seina laadima torgata.

Mingil hetkel hakkas laps aga kurtma peavalu. Mainisime talle, et pidev ekraani jälgimine ajabki pea valutama, kuid selle väitega ei taha põnn siiamaani nõustuda. Pärast esimese vaimustuse möödumist oleme perega talle tahvelarvutiga mängimise kohta siiski ajalise piirangu kehtestanud.

Mida omakorda on üsna võimatu teha oma naise puhul. Kui tema ikka tahab nutikas telefonis päev otsa ringi surfata, siis on see tema kui täiskasvanu täielik õigus. Eks selle võrra jäävad meie vestlused harvemaks ning ka üldine "meie" tunne nõrgeneb. Tema on valinud oma kaaskonda nii nutika elektroonilise vidina, mille funktsioone mina küll oma lihast ja luust kerega täita ei suuda. Ei vilgu mul silmades Facebooki märgike ega saa minu kaudu oma hea sõbrannaga suhelda. Kõik need asendamatud hüved peituvad siiski meie uues täieõiguslikus tehislikus pereliikmes.

Varem ikka aeg-ajalt käratasin, kui naine end poole ööni laua taha sülearvutiga vestlema ja mängima unustas. Nüüd pole enam kuskile poole käratada ka - ta ju füüsiliselt siiski istub minu kõrval ja sibistab sõrmekesega ekraanikest. Mõtted küll on tuhandete kilomeetrite kaugusel, kuid selle kohta etteheiteid teha oleks imelik. Eks minugi mõtted uitavad mõnikord temaga koos olles väga imelikke radu pidi.

Ilmselt jäävadki uitama, kuna naise uus mänguasi röövib kogu tema energia. Muide, oma lugu siin lõpetades vaatasin voodi poole ja seal ta siis ärkabki mul, nutitelefon näpu vahel ja juuksed sassis!