Artiklis oli õigesti öeldud, et naised pööravad nii enda kui oma pere tervisele ja heaolule oluliselt rohkem tähelepanu kui mehed. Tavaliselt otsustab pereema, mida ta oma kaasale ja lastele söögiks pakub ning oskab märgata ja abi pakkuda, kui mehe tervis käest minema hakkab.

Kui mina laseks oma kallimal otsustada, mida me õhtuks sööme või kuidas oma nädalavahetusi veedame, meeldiks talle kõige rohkem praetud pelmeenid või koju tellitud pitsa ja “lõõgastumine” diivanil telekast krimisarju vaadates. Vahelduseks pitsale ja pelmeenidele kõlbaks ka võileivad või purgisupid. Või siis Selveri valmistoit. Peamine, et ei oleks vaja liiga palju aega köögis mässata, süüa peab saama kiiresti. Mida rammusam, seda mehisem.

Aga mina hoolin oma abikaasa tervisest. Ma ei anna talle võimalustki end rasvase toidu ja diivanil pikutamisega hävitada. Utsitan teda sportima, veedame kogu perega palju aega spordisaalis ja värskes õhus. Süüa valmistan ise, sest mulle meeldib ja nii ma saan jälgida, et mu pere ei tarbiks liiga palju suhkrut, soola ja mõttetut rasva.

Kui näen, et pere hakkab koolist, lasteaiast ja suurest tööst väsima, organiseerin meile mõnusa nädalavahetuse spaas või läheme puhkusereisile. Tean, kui oluline on puhkus ning olen aastate jooksul näinud, et mu kallim ei märka ise, kui ta on juba kokku kukkumise äärel. Ta ei tunnista iial, et on väsinud, stressis või vajab puhkust — see ei ole meestele omane. Mees peab ju alati olema tugev!

Aga selleks, et mees saaks alati tugev olla, saame meie, naised, palju ära teha. Oma kallima eest hoolitsemine ei näita meie nõrkust, hoopis vastupidi — annab märku sellest, et me oleme targad naised ning oskame oma pere tervena hoida.

Loe lisaks: