LUGEJA: Naabrinaise viha pole naljaasi

Elasime kaua 8 korterilises elamus rahus ja üksmeeles. Aastate eest tuli üksikuks jäänud ema juurde elama kõrgesti koolitatud tütar, kes leidis igas asjas midagi laiduväärset: "Kes see loll on..." Keeras niimoodi kogu majarahva pöördesse. Erilise viha objektiks muutusin mina, sest julgesin oma seisukohti kaitsta.

Olen juba eakas inimene, kuid siiski hoidnud korras oma kortermaja iluaia. Aastate eest istutasin ka ploomid, mis eraldasid iluaeda majandushoovist, garaažidest ja puuriitadest. 2006. aasta kevadel tegin läbi puusaliigese operatsiooni ja võtsin väga tõsiselt järelravi.

Armastasin käia Tervise Paradiisi veekeskuses. Nii juhtus, et ühel septembriõhtul tulingi veekeskusest, paigutasin auto garaaži ja seadsin sammud kodutrepile. Samal ajal jõudis valgusesõõri (liikumise peale süttis trepi kohal olev valgusti) ka kõrgesti koolitatud naabritütar ja kargas trepile. Jäin hämmingus seisma, mõtlesin, et noorel naisel vist kõva pissihäda, miks ta muidu ette trügib, olgu pealegi. Jäin siis tema seljataha seisma, ootama, millal uksest sisse saan.

Lõpuks jõudis valgusesõõri ka noore naise eakas ema. Tütar avas läbi fonoluku ukse ja lasi viisakalt esimesena siseneda oma ema. Seejärel läks tema. Võtsin ukse käepidemest kinni, et ka majja siseneda. Aga oh imet, ust hoiti jõuga kinni, et minul poleks võimalust siseneda. Sain siiski oma terve vasaku jala ukse vahele suruda, mul õnnestus siiski uks lahti tõmmata, sest olen ka toekam ja ilmselt tugevam. Siis sain hoobi rindu ja pidin tagurpidi trepist alla kukkuma. Et mitte kukkuda, haarasin vasaku käega ukselengi järele, paremaga hoidsin uksekäepidemist, mis järsku valla pääses.

Vasak käsi tabas aga minu kohale kummardunud võidurõõmsat näokest. Vasaku käe sõrmes kannan küllaltki kopsakat sõrmust, küllap seepärast verigi lahti. Valu tõttu tõusis kisa taevani ja kaebus esitati politseile. Alustati kriminaalasi, mis ka lõpetati, sest naabrinaine valetas ilmselgesti.

Kuulati üle ka tema ema, tunnustused läksid lahku. Mind süüdi ei tunnistatud. Mis kõige tähtsam, pääsesin ise terve nahaga, kui oleksin operatsioonijärgselt ikka trepist alla kukkunud, poleks see enam naljakas olnud.

Järgmisel kevadel organiseeris see naine minu istutatud ploomide mahasaagimise, tema auto on fotol näha saetud kändude kõrval. Naiste viha pole naljaasi, (eriti naabinaiste) kui inimest ei saa maha lüüa,
siis puud saab ikka maha saagida. Õnneks ei ela nad enam meie majas.

Istutan uued puud!