Olgu kohe alguses öeldud — kass oli enne meest! Mu kiisu on minuga koos olnud juba viis aastat. Sain ta oma sõbranna vanaemalt, kelle maakass pööningule pesa tegi ja pojad sünnitas. Muidugi võtsin ühe endale — kassipojad on NUNNUD! Ja suured kassid on ka nunnud!

Aasta tagasi kohtasin oma praegust boyfriendi ja kõik oli ilus kuni selle hetkeni, mil ta kolm kuud tagasi minu juurde kolis. Enne olime rohkem tema juures. Deitimise algul tal polnud kassi vastu midagi, või vähemalt nii ta ütles. Mängis kassiga ja sügas teda ja oli nagu täitsa normaalne mees. Kiisu kaitseks olgu öeldud ka see, et ta ei näri kingi, ei pissi põrandale ega üldse kuhugi mujale peale oma liivakasti ja laua peal vorsti söömas ei käi. Ainus, mida saab talle pahaks panna (või tegelikult ei saa ka, sest ta ei ole selles ise süüdi) on see, et ta ajab karvu. Enne välja minekut tuleb riided karvaeemaldusrulliga üle tõmmata. Õudne asi nüüd.  Aga mu mees on kõige vihasem selle peale, et kass magab minu voodis. Ta on seal kogu aeg maganud, minu jalgade juures ja teki peal. Ta ei sega mitte kuidagi, sest tal ei ole kombeks selga ronida või nägu lakkuma tulla või muid selliseid harjumusi, mis kasside puhul võiks närvidele käia.

Mehele ei sobi elu kassiga kahjuks üldse. Hakkasin märkama, et ta lükkab kassi jalaga eemale ja kui kass tuleb nurrudes sülle, lükkab ta agressiivselt ja vihaselt minema. Voodist trügib samuti öösiti kiisu maha. Paar päeva tagasi täitsa tülitsesime selle pärast ja ta lõpuks suures vihahoos karjus, et ta vihkab seda kassiroju ja pooks ta üles. Ütles veel, et ta arvas, et ma olen normaalne inimene, aga ma olevat hoopis mingi hull kassihaige, kes eelistab seda elukat normaalsele mehele. Ja lõpuks tunnistas ta ka selle üles, et ta tegelikult jälestab kasse, aga ta algul ei öelnud midagi, sest ta tahtis mulle meeldida. Vaikselt oli ta lootnud ka, et äkki ma saan ise aru ja viskan kassi ukse taha. Olin šokeeritud ja veelgi enam ajas mind endast välja see, et ta pani mind valiku ette: tema või kass. Mõtlesin, et kass tegi midagi paha, et ta nii vihaseks sai, aga ta läks marru selle peale, et ma kammisin kassi, kui mehel miilustamise tuju peale tuli ja ma palusin tal oodata, kuni ma kiisuga lõpetan.

No arvata võib, et ma valin kassi, kui ta seda vihahoos välja karjutud ähvardust tõesti tõsiselt mõtles. Mind pani imestama see, et miks pidas ta vajalikuks teeselda. Kas mehed tõesti arvavad, et kui nad algul end suureks loomasõbraks teevad ja alles hiljem avaldavad, et nad tegelikult loomi vihkavad, et see kuidagi tulevikku ei mõjuta? Ma ei tea küll ühtegi naist, kes mingi uue mehe nõudmise peale oma lemmikloomast niisama lihtsalt loobuks, seda enam, kui mingit allergiat või paduhirmu ei ole. Vaatame, mis sellest asjast edasi saab, aga ma arvan, et sellise valetajast loomavihkajaga mul küll tulevikku ei ole.