Seda ei olegi vaja ette kujutada, mida see inimesega teeb. See tuuakse kandikul ette. Selle aja jooksul on muutunud kõik välised ja mittevälised hoiakud, enesekindlus, välimus, silmad, suu, käed, jalad.

Paar päeva tagasi, kui teda nägin, keeldus müüja talle andmast üht pudelit - seda plastmassist pooleteiseliitrist tumepruuni toru. "Ei!" oli kindla ja selge häälega daami vastus. Mees, kes ei suuda enam silmkontakti luua, vaatab kuskile suunda, lausub: "No palun andke ikka, ainult üks!" ja teeb pangakaarti käes hoides liigutuse, mis ütleb justkui: "Võtke kaart, ma siis ütlen koodi ka - ma ise ei saa koodi vajutada."

Meid on poes kolm. Mees annab alla. Mina liigun jäätisekarbiga kassa juurde ja jään mõttesse, et mida veel soovin. Mees liigub samal ajal välisukse poole, ent pöördub tagasi. Ta nimelt soovib proovida, et kas pangakaart töötab. "Ma tahan vaadata, et kas kaart töötab."

Mõte, mis viimased kaks minutit mu peas end suu poole uuristas, jõuab üle huulte: "Sa peaksid tegelikult joomise hoopis maha jätma."

Ei midagi originaalset. Lihtne ja tavaline soovitus. Tegelikult oli see mõeldud ka palvena, sest seda vaadata on hirmus.

"Ma tean. Endal on ka piinlik," ütleb tema.

Aga tegelikult on minul piinlik, et teda ja pajusid teisigi ei aidata. Ei osata aidata, ei taheta aidata. Eelarves pole meil sellisteks programmideks raha, kui välja jätta kodanikualgatustest sündinud meestekeskused. Eelarvet on vaja tasakaalus hoida, eks?

Ma ei tea, mis on tema elus viimasel ajal nii traagiliselt ja nii põhimõtteliselt muutunud. Me kõik oleme selliseid lugusid kuulnud, lugenud, näinud. Kes meistki poleks noorukieas või hiljemgi mõelnud, et kui naine maha jätab, siis joon ennast põhja. Õnneks pole mina kunagi hakanud seda teoks tegema. Sõbrad on, pere on. On inimesi, kes alati vajalikul hetkel hoolivad.

Aga need, kellel ei ole neid inimesi? Me teame, et kui ta ei lõpeta, siis mingi aja pärast, võib-olla aasta pärast, või kolme kuu pärast, avastame end meenutuselt: "Hmm, seda meest pole kaua näinud, ei tea, mis temast saanud on?"

Aga kuidas leiaksid need inimesed tee? Kas me hoolime? Kas me anname endale aru, et see sama mees võiks teha tööd, olla kasulik, tunda ennast vajalikuna? Või mõtleme temast kui sellest pompsist, kes haiseb, naudib tasuta sõitu ja hoiab meiesuguseid viisakaid inimesi ühistranspordist eemal?

Mul on hoopis piinlik. Kui ta seda teaks. Kui me teaks, kuidas me üksteisest tegelikult hoolime. Vähem või rohkem, aga tegelikult hoolime, sest me oleme seotud. Rohkem kui lihtsalt klient nr 1 ja klient nr 2.