"Eesti ajalugu II"-es on loobutud "muistse vabadusvõitluse" käsitlusest ja selle asemel nähakse seda lihtsalt ühe osana suuremast Kirde-Euroopa ristisõjast. Sellise muutuse otstarbekus on küsitav. Millest me siis räägime, kas eestlaste muistsest vabadusvõitlusest või ristisõdijate vallutustest? Kuidagi tuleb ju ka Kirde-Euroopa ristisõdu eristada eestlaste võitlusest. Miks siis ei sobi seda nimetada muistseks vabadusvõitluseks? Mis selles siis nii valet on? Olime ju muistsel ajal vabad, võitlesime ju selle vabaduse eest. Miks me peame siin Eestis oma fookuse keskendama Kirde-Euroopa ristisõjale? Ristisõda pole meie ajalugu. Meie ajalugu on ristisõdijatele vastuhakkamine! Seda pole ükski ajaloolane veel veenvalt ümber suutnud lükata!

Kui täna loobume muistsest vabadusvõitlusest ja käsitleme seda lihtsalt kui osa suuremast Kirde-Euroopa ristisõjast, siis homme ehk tulevad ajaloolased välja uudisega, et Vabadussõja käsitlusest tuleks loobuda ja käsitleda seda vaid kui osa suuremast Venemaa kodusõjast. Soomes on juba Vabadussõja mõiste kaotatud ja asendatud kodusõjaga. Kui tahata, võib meiegi vabadussõjas kodusõja elemente näha. Tõlgendamise ja rõhuasetuste küsimus...

Kogu sellel usinal ajaloovõltsimisel võib põhjuseks olla see, et Euroopas valmistatakse ette ühtset Euroopa Ühendriikide ajalugu. Ammu tegeletakse Euroopas ajaloo ühtlustamisega. Eks meiegi agarad ajaloolased ole asunud seda tellimust täitma. Nii muudetaksegi, müüdavate ajaloolaste poolt, ajalugu täna nii ja homme naa, oleneb kust poolt parajasti tuuled puhuvad.

Vaadates autorite seltskonda, torkavad silma ka sellised, kel soov Eesti "matslik" ajalugu tasalülitada "kultuurrahvaste" Euroopa ajalooga. Sellegi taga näib olevat alaväärsuskompleks ja oma juurte põlgamine. Vanasti kutsuti selliseid kadakasakslasteks, võsainglasteks või pajuvenelasteks. Eks Euroopas saadud haridus kohustab...

Eks nad soovisid ka tähelepanu saada. Tänapäeval on ju nii, et kui sa millegi asjalikuga ei suuda tähelepanu saavutada, siis korralda skandaal. Üks kunstnik kakas kunagi purki ja sai nii kuulsaks, et sellest räägitakse tänaseni. Võib öelda, et "Eesti ajalugu II" autorid said täpselt sarnase aktsiooniga hakkama. Kõige kurvem on aga see, et selle järgi hakatakse Eesti ajalugu õpetama. Seda küll näha ei tahaks. Olemas võib ju selline ajalookäsitlus olla, kuid ainuõigeks seda tunnistada pole mingit alust.

Lisaks kõigele oleme me väikerahvas, kelle ajalugu on enamasti rõhumise ja orjuse ajalugu, kas tõesti peab meie väheseidki uhkust tekitavad ajalooseigad likvideerima ja tasalülitama vallutajate nägemusega? Väikerahvale ei ole patt veidi suuremalt mõelda ja endki veidigi ületähtsustada. Aga praegu on meie ajaloolased valinud kardinaalselt vastupidise tee - orjaliku alistumise suurele Euroopa ajaloole. See on nii suur ja vägev, et mis me kõnnid siin selle vastu saame.

Ma arvan, et oma maad ja kodu kaitsnud muinaseestlased väärivad igati lugupidamist ja meelespidamist. Me kahjuks ei pööra neile mingit tähelepanu. Sel ajal tehti palju ennastohverdavaid kangelastegusid, et peatada orjastajad. Kui raamatu autorite arvates meil mingit muistset vabadust ei olnud, sest polnud ka riiki, siis miks nad üldse vastu hakkasid? Oleks võinud ju lilledega vallutajatele vastu minna, endale saksa nimed võtta ja kohe saksa keele kursustele aeg kinni panna.

Tallinnas võik olla monument ka muistsele vabadusvõitlusele. Oleks vaja teha ka mõni suursugune ajaloofilm kangelaslikust vabadusvõitlusest. Hääbuv väikerahvas vajab samuti enesusu turgutamist, mitte vaid suurrahvad.

Ajaloo teadlik võltsimine peaks olema karistatav. Rumalus peaks olema karistatav. Ka muistse vabadusvõitluse eitamine peaks olema karistatav. Kasvõi moraalselt.