Lugeja muinasjutt: Tarkade kuningate haigus
Viimaks kutsuti kohale Soome tark. Äkki tema teab, mis kuningal häda. Soome tark katsus kohe valitseja laupa. Palavik oli tõusnud hämmastava kiirusega juba 39 kraadini, sest tundus, et tema kuningliku kõrguse otsaesisel võib vabalt mune praadida ja kogu õukond oli väga mures.
„Ma söön oma viimased nahast pastlad ära, kui kuningas sellest tõvest veel välja tuleb,“ lausus kingsepp Kiir.
„Ja mina, mina püüan kuningale paremaid nurmekanu, kui ta vaid jälle rõõmsana meid valitseks,“ lausus jahimees Festus.
Soome tark aga käskis kõigil vaikida ja pani kõrva kuninga südame kohale. Kõik teised ootasid hinge kinni pidades.
„Noh, kas ta on juba surnud?“ küsis jahimees ja pühkis põskedelt olematuid pisaraid. Seal juures tegi ta nii hapu näo pähe nagu tikuks talle nüüd kohe-kohe nutt peale.
Soome tark sirutas ennast, mõõtis kuninga pulssi ja ütles siis: „Ja-jah, see on väga tarkade inimeste haigus. Seda tuleb osata ravida ja õigete vahenditega päälegi. Mul läheb vaja: kullerkupu õisi, anemooni juurt ja käosilma.“
Kingsepp Kiir vaatas Soome tarka pika pilguga. Kelleks see vanamees end õige peab ja nemad olgu nüüd nii kenad ja toogu kõik need ravimtaimed kohe lagedale.
„Ma olen kingsepp Kiir. Minu taskutes on ruumi ainult haamritele, naasklitele, kapronniidile ja muudele säärastele vidinatele. Ma ei ole mingi ravimtaimede korjaja,“ torises ta ja pistis käed oma kummipõlle suurtesse taskutesse.
„Ja mina kasutan oma käsi ulukite nülgimiseks. Kas siis siin-meie riigis pole kedagi, kes ma mõtlen, sellist inimest, kes midagi ravimtaimedega toimetada oskaks?“
Äkki tõstis kingsepp Kiir oma nimetissõrme kõrgele õhku ja lausus tähtsalt: „Mina tean, minu kingsepa töökoja läheduses elab nõid Friida tütar, Ronja. Ta on küll veel väga nooruke alles. Aga kui ma talle meie valitseja kehva seisundi kenasti ja lihtsalt ära seletan,äkki ta siis on nõus meie kõrgesti sündinud kuningale seda imerohtu segama?“
Teised olid sellega kenakesti nõus. Kingsepp Kiir kiirustas kiiresti tuttava majakese suunas, kui nägi, et kuningas näost aina kahvatumaks ja kahvatumaks muutus. Ronja majake seisis otse tema kingsepa töökoja kõrval. See oli valmistatud martsipanist ja peale vaadadatuna nägi õige ahvatlev välja. Akende ees rippusid suhkruvatist kardinad ja matt trepi ees oli valmistatud roost, mida Kiir ei tundnud.
Ronja oli väikest kasvu linalakk. Peas kandis ta sametist kübarat, mille ots oli paremale poole natuke viltu. Ronja silmad olid kitsad ja täiesti rohelist värvi. Seljas kandis Ronja punaseid kottpükse ja sinist varrukatega särki. Oi, oli see nõiapreili alles kentsaka välimusega! Eriti ebatavaline oli aga tema nägu. Kitsast, veidi rooskate põskedega näokest ilmestasid kaks kena põselohku, üks ühel ja teine teisel pool. Väike ninake oli sirge ja väga terava otsaga ning väga hea lõhnatajuga.
Kingsepp Kiir koputas uksele ja väike nõiaplika seisiski juba tema ees, närides hoolikalt kuiva ristikheina kõrt:
„Oi-oi, Kiire-onu, sul peab ikka midagi väga tõsist südamel olema, et minu juurde tulid?“
„Jah,“ vastas kingsepp veidi kogeledes. „Meie valitseja on haige ja me arvasime, et sina võiksid meid aidata. Me oleme väga mures. Soome tark ütles, et see on tarkade kuningate haigus - TKH ja selle ravimiseks on vaja kullerkupu õisi, anemooni juurt ja käosilma.“
Kingsepp ei saanud enam jätkata, sest juba kõkutas väike nõiapreili nii kõvasti naerda, et pisarad talle sellest silma tekkisid.
„Tarkade kunigate haigus,“ lausus ta. „Ei ole kunagi mina sellisest haigusest midagi kuulnud, kuid imejoogi võin ma sulle segada sellegipoolest. Tule sisse!“
Väike nõiaplika tegi korra sõrmega nipsti ja põrandale tekkis väike must pada. Siis tegi nõiake koldesse tule, kallas katlasse veidi vett ja hakkas kõikide kristallsete pudelikeste hulgast midagi otsima. Need seisid tal kõik kummutiriiulil kenasti reas, tähestiku järjekorras A-Z-ini.
Varsti oli toake rohelist suitsu täis ja haises vängelt.
„Ma arvan, et lähen parem õue ja ootan seal. See paganama hais tahab ju lausa hinge matta.“
„Kuidas aga soovid,“ vastas Ronja ja naeratas kavalalt. Ise aga mõtles, et inimesed on teinekord ikka väga rumalad. Kui nad end lõhnastavad, on seda kaugele tunda, kui aga ravimtaimedega on tegemist, krimpsutavad kohe nina ja ütlevad pähh.
Viimaks sai imerohi valmis ja Ronja viis selle kingsepp Kiirele öeldes: „Ei ole olemas tarkade kuningate ega vaeste inimeste haigusi, on ainult rumalad inimesed, kes ei mõista, et inimese kehal on endal ka vastupanuvõime. Te inimesed tahte kõike liiga kiiresti - tööle saada kiiresti, terveks saada kiiresti, kogu aeg aina kiire ja kiire.“
„See on minu nimi. Mina olen kingsepp Kiire,“ vastas kingsepp, sest ta ei saanud täpselt aru, mida väike nõiapreili oma jutuga öelda tahtnud oli.
Teel kuninga juurde, mõtles ta ometi nende sõnade üle järele ja sai aru, et Ronja jutul oli iva sees olnud. Sõnagi lausumata ulatas ta pudelikese Soome targale, kes esimese annuse kohe kuningale sisse andis ja jälle voodisolija südame kohale kummardus.
„Mida see nõiaplika sulle veel rääkis?“ küsis jahimees Festus.
„Ta ütles, et inimesed on kole rumalad, sest neil on alati kiire, kiire. Ma siis ütlesin talle, et see on minu nimi ja siis ta ütles veel, et ei ole olemas ei tarkade ja vaeste inimeste haigusi- on vaid kärsitud inimesed, kes ei oska korralikult põdeda.“
Jahimees Festus pööras oma habetunud näo kõrvale ja pugistas salamisi naerda - kes siis seda paremini ei mõistnud, kui ikka tema. Oli ta ju metsade keskel üles kasvanud.
„Nüüd jääb üle vaid oodata kuninga paranemisse. Usku peab ju alati olema,“ ohkas kingsepp Kiir sügavalt ja müksas silma pilgutades seltsilise õlga.
„Jah, selles on sul õigus, armas kingameister. Usk ei tohi kunagi kaduda,“ vastas jahimees. Miks Soome tark aga nüüd õige vaikseks oli jäänud, sellele ei osanud küll keegi vastust anda.
