Lugeja muinasjutt: Rehepapp ja rotikuningas
Tööpäev olnud pikk ja väsitav, parun kärkinud tema peale kogu päeva ja rehepapi tuju ei paranenud ka seetõttu, et koldes pragises lõbus tuli. Tuju oli kohe õige sant ja meel kurb. Mõtles siis rehepapp asja üht ja teistpidi, aga sotti ei saanud ikkagi.
Äkki kuulis rehepapp nurgas tasast krõbistamist. Ta vaatas sinna rehetoa nurka, kus krõbin kostis ja suu kukkus tal imestusest ammuli. Nurgast sibas välja uhke pika sabaga rott,vurrud toredasti kikkis, väike kuldkroon peas. See oli rotikuningas.
„Hea mees, ole hea, anna mulle ka natuke küpseid naereid maitsta. Pole juba mitu päeva midagi hamba alla saanud,“ palus ta.
Esimese ehmatusega ei saanud rehepapp sõnagi suust. Kui ta siis end veidike kogus, võttis ta puusalt, vöö vahelt väikese noa ja lõikas küpsest aedviljast värisevate kätega tillukesi tükikesi.
„K-kes sa selline oled?“ kogeles ta.
„Kas see siis näha ei ole? Sinu ees seisab rotikuningas Rotu VII-s,“ vastas loomake ja hakkas aedvilja sööma. Ta tegi seda nii kentsakalt, et rehepapi tuju hoobilt paranes ja ta rotiga usalduslikku vestlust alustas: „Jah, elu on muutunud. Käivad siin rehe all ka igasugused, paar päeva tagasi käis siin Vanapagan ise. Irvitas ja parastas, et minul kitsas käes, aga temal... lõbu laialt. Ma siis äigasin talle paari pooltoore naeriga ja minema ta läks. Loodan väga, et ta ei tule enam. Hirmutasin teda päris kenasti. Ta küll põhjas, mis hirmus, aga mina, ma ei ole mingi kehvast puust mees, äigasin talle ja ütlesin, et jätku mind heaga rahule, endalgi peenike pihus.“
„Kui mulle veel naerid pakud, võiksin sind pisut aidata. Olen rotikuningas ja pole veel puudust pidanud kannatama. Ainult, et teie inimesed, ei suhtu meisse, rotirahvasse kuigi hästi. Küll olete te meid pidanud katkulevitajateks ja kelleks teab veel. Aga rotirahvas on ajast aega olnud tark ja väga visa rahvas. Me hoiame kokku ja kui ma ei eksi, on teil täna jõuluõhtu.“
Rehepapp silus muiates vuntse ja jäi sügavasti mõttesse. Siis lubas ta, et kui ta reheahjus veel juhtub naereid, kaalikaid või kartuleid küpsetama, võib rotikuningas sellest natukene osa saada.
„See on siis tehtud,“ õhkas Rotu VII-s südamest, tänas ja puges tasakesi põrandaprakku. Kaua istus rehepapp veel kolde juures, sõi aedvilja ja mõtles, et oli see nüüd unes või ilmsi juhtunud.
Kui ta siis järgmisel hommikul rehe all, viljakoti kõrvale vaatas, nägi ta seal vana kaabu sisse pandud hõberahasid. Rehepapi meel läks korraga väga rõõmsaks.
„Välk ja pauk,“ ütles ta iseendale. „Nüüd olen ma sama rikas kui parunihärra ja tal pole enam mingit õigust minu peale viha välja valada. Saa neist rikastest siis aru, mis nemad tahavad või mõtlevad? Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Miks ei või inimesed rahul olla sellega, mis neil juba olemas on? Ja see Vanatühi veel ka. Kelleks ta ennast õige peab, et julgeb mind siia hirmutama tulla! Vanapagana koht olgu maapõues ja sinna ta võiks jäädagi! Kas ta tõesti arvab, et mul juba meelest läinud, kuidas talle siinsama rehepingi peal kord sulatina silma valasin. No sai ta aga alles õppetunni kõikide oma vempude eest. Aga rikkad parunid ja krahvid, ka nendest ei saa ma õiget sotti. Nii kui raha näevad, kohe ninad püsti. Aga lihtrahvas, kuidas siis nendega? Tuleb ju kõigile mõtelda, head tahet ülesse näidata, inimeste ja loomade vastu- kogu loodu vastu.
Mina aga saan selle kaabu sisuga pikka aega kenasti läbi ja ei pea kellelegi aru andma, kus see kõik pärit on.“
Seda öeldes pistis ta kaabu hõberahaga hõlma alla ja astus rehetarest välja, et kaabule hea peidupaik leida.
Armsad lugejad, kas pole mitte nii, et kõigile elusolenditele on määratud koht siin päikese all ja lahke südamega inimene, saab alati väärilise tasu, olgu ta siis kasvõi lihtne rehepapp.
