Lugeja: mu teismeline vend ei taha üksi koju jääda, sest kardab kummitusi

Plaanime vanematega augustis maale sõita ning teismeline vend, kellel on linnas töö, peaks üksi meie kolmetoalisse korterisse jääma. Arutasime vanematega, ega ta üksi pidu panema ei hakka või sõpru kohale ei kutsu, kuid selgus, et hoopis tema kardab - kummitusi. Ma olin ausalt päris sõnatu, kui seda tema suust kuulsin.

Aga ta ei teinudki nalja!

"No ma ei karda niivõrd kummitusi, kui just vaime. Et keegi tuleb ennast ilmutama, näitama. Televisioonis ju kogu aeg räägitakse, et vaimud käivad," seletas ta.

Tundus, et ta kardab päris abstraktseid asju ja ei tea isegi täpselt, mida, sest samas jorus jätkas ta veel ulmelisemas toonis. "Või tulnukaid. Kes on muide olemas," rõhutas ta eriliselt mulle otsa vaadates, sest mina ufodesse ei usu.

Olen tähele pannud, et mingi kummitustehirm ja igasugused kummitusjutud on Eestis täiesti valdavad.

Millest nad räägivad? Kes peaks olema see kummitus, kes kohale tuleb ja mida ta siis peaks ette võtma? Tundub märksa reaalsem karta inimesi, kes sisse murravad, pimedal tänaval ründavad või siis autosid. Inimesi hukkub liikluses iga päev, kuid ma ei ole veel kuulnud, et kummitus oleks kellegi ära tapnud.

Kõige naljakam on see, et meie läheme maale, vanasse majja, kus veel võiks kummitada, aga tema kardab vaime meie linnakorteris, mille iga seina taga elavad teised inimesed ja mille akende taga ööpäev läbi autod vuravad.

Mu sõbranna näiteks kardab meil maal ööbida, sest pelgab samuti kummitusi. Isegi, kui maja on rahvast täis, keeldub ta resoluutselt sinna ööseks jäämast. Sellest ma suudan veel kuidagi aru saada, vanad majad vahel naksuvad ja endalgi on üksinda öösel ebamugav. Aga no ainult üksinda.

Naljakas on ka see, et mees, kes meile maamaja müüs, rõhutas veel eriti, et see on hea maja, seal ei kummita. Nagu oleks see vanades majades täiesti harilik. Aga noh, igatahes meie lähme maale ja mul ei tule pähegi midagi karta. Küll vend ka linnas siis hakkama saab, aga muigama ajab ta pelglikkus küll.