Kas kohaliku omavalitsuse põhiline eesmärk on maksude kogumine või piirkonna arendamine võttes arvesse ka sealset eripära? Paljud tänased Eesti vallad on sunnitud tegelema pigem esimesega, kuna valla identiteet pole kõikjal tugev ega pikaajaline. Moodustatav rannasaarte vald suudaks oluliselt paremini edendada väikesaarte elu ja kaitsta sealset identiteeti, mis on Baltimaades ainulaadne.

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler on haldusreformi põhimõtete tutvustamisel korduvalt rõhutanud, et kohalikud omavalitsused saavad liituda ka ühispiiri puudumisel. Praegu kehtiva halduskorra kohaselt ei saa Põhja-Eesti saared moodustada omaette piirkonda, ilma et neid haldavad maakonnad annaksid selleks oma heakskiidu. Siinkohal võiksid maakonnad olla sellest pigem huvitatud.

Väikesaartel põhineva valla moodustamine annab alale ka selge identiteedi ja kehtestab ajaloolise kultuuriruumi, mida on oluliselt kergem kaitsta vallana kui olla alarahastatud ja maakonna tagumiste prioriteetide hulgas. Teiseks eeldab sellise omavalitsuse moodustamine kohalikku algatust, mis on täna õnneks veel olemas väikesaarte kultuuriruumi kaitsjate näol. See oleks üks harv võimalus anda valla ja rahvuskultuuri arendamine spetsialistide ja sellest siiralt hoolivate ning motiveeritud kodanike kätte.

Väikesaared, nagu iga teine Eesti kohalik omavalitsus, toovad kaasa kulud. Kuidas tagada aga omavalitsuse jätkusuutlikkus, mis on äärmiselt oluline iga valla, alevi või aleviku tulevikku silmas pidades? Vastus peitub väikesaarte ajaloo ja moodsa majanduse kombineerimises, mis aitab röhutada ja kaitsta piirkonna eripära.

Väikesaared, kus on nii looduskaitsealasid, parke, randu, matkaradu, arhitektuuri, raudteid ja sadamaid, saaksid kõike seda arendada ja turustada nii Eesti sise- kui välisturistide tarbeks. Kaugtöö on täna Eestis veel üsna tundmatu ressurss. Näiteks Põhjamaades on see väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate seas pigem tavaline ja suisa populaarne. Tulles tagasi aga Eesti konteksti, siis väikesaarte elanikud saaksid pühenduda näiteks ökoturismi ja looduskaitse arendamisele aga ka majutus- ja väikeettevõtlusele, mida saab täna juba üsna edukalt ajada niinimetatud ääremaalt.

Samas on vajalik ka riigipoolne toetus, ilma milleta pole võimalik väikesaarte kultuuri säilitada. Sama kehtib ka Eesti Vabariigi suhtes, sest omariiklus on kulukas ning seda tuleb enesele teadvustada, kui on soov olla iseseisev rahvas. Viimast on rõhutanud ka meie president Toomas Hendrik Ilves.

Euroopa Liidu tasandil on olemas ka Euroopa territoriaalse koostöö nimeline meede, mille erinevatest fondidest on võimalik omavalitsustelgi sisukaid projekte koostades teatud ulatuses toetust saada. Näiteks Kesk-Läänemere programmis, kus Eestigi osaleb, on olemas isegi spetsiaalne saarestike ja saarte allprogramm. Olen seisukohal, et Eesti regioonid ja ääremaad vajavad aktiivseid ja motiveeritud liidreid, kes annaksid piirkonnale uue hingamise ja ärkamise.

Lõpetuseks aga mõelgem küsimuse üle, kas Eesti ääremaid tasub üleüldse arendada ja sealset kultuuripärandit kaitsta. Olen seisukohal, et tasub ja peab. Toetan aktiivset ja sisukat regionaalpoliitikat, mis loob aluse meie rahva kestmajäämisele ja kasvule nii suurtes kui väikestes linnades nagu ka väikesaartel. Meie riigis peab elukvaliteet ühtlustuma, et eesti keelt oleks kuulda Sõrve tipust Narva jõeni ja Osmussaarest Võruni. Sestap arendagem edasi omariiklust ja kodanikuühiskonda. Jätkem need jutud väikesaarte loovutamisest!