Viisin selle sama ennastunustavalt mobiiliga jutelnud juhiga läbi kiire eksperimendi. Lehvitasin talle kõnniteel seistes ning ootasin, millal ta seda lõpuks märkab. Märkaski ja lehvitas vastu, aga alles siis, kui oli minust juba möödunud. Nii süvenenud oli see roolikeeraja oma telefonikõnesse. Alles minust mööda sõites sai roolija aru, et liikluses toimub midagi ka peale tema tähtsa kõne.

Palju on arutletud, kas käed-vaba-süsteem vähendab liiklusohtlikke situatsioone. Siiani on siiski rahva seas levinud seisukoht, et ega ikka ei vähenda küll. Ühe käe jätab küll vabaks, aga teel vänderdama ja lubava fooritule taga uinuma paneb ka hands-freega kõnelemine.

Maanteel liiklejana olen märganud tihti jalgujäävaid juhte ja mööda telgjoont vänderdajaid. Eranditult on need roolikeerajad süvenenud maailmamuutvatesse telefonikõnedesse. Kas tuua poest piima ja leiba, või minna seekord metsikuks ja osta ka võid? Naise hääl piniseb telefonis ja pea on segane otsas. Ahjaa - ma olen ju autoroolis ka veel! See läks juba täiesti meelest.

Ise väldin roolis kõnelemist nulltolerantsiga. Mitte ükski kõne ei saa olla nii tähtis, et ma tekitaksin kahju iseendale või kaasliiklejale. Juttu peakomplektiga kõnelemise turvalisusest ei usu ei mina ega ka ülejäänud mootorsõidukijuhid Eestis. Igasugune kõrvaltegevus roolis segab piisavalt, intensiivne mobiilikõne neist vaieldamatult enim.

Muidugi on palju kriitikat saanud ka roolis suitsetamine, joomine ja söömine. Viimasel ajal kütab kirgi autos suitsetamine laste juuresolekul. Pisikeses plekist kuudis paneb armastav lapsevanem oma piibu põlema ja tossutab kenasti selle pooleteise ruutmeetrise pinnakese täis. Laps läkastab taga ja hingab vanema närvirahutuse vilja magusalt sisse. Eks laps omakorda ole ju armastuse vili, mida on vaja läbi iseenda mürgitama hakata.

Roolis suitsetamise kohta mainin ära möödunud talvise otsasõidu põdrale. Otsa ei sõitnud mina vaid minu ees liigelnud tume Volkswagen Golf, mille juht otsis kindalaekast suitsule tuld ja pööras pilgu teelt ära. Suur isapõder sai kena paugu tagajalgadesse ja liipas metsa poole. Põdraema ja vasikas õnneks teele ei tormanud ja jäid avariid eemalt vaatlema. Muidugi pidasin ka oma masina kinni, et veenduda avarii teinud juhi tervislikus seisukorras.

Autost välja saades süütas juht kiirelt oma sigareti. Kes ütles, et suitsetamine võib tappa? Liikluses pahatihti tapabki.

Hea lugeja, mida arvad sina autoroolis suitsetamisest ja telefoniga rääkimisest, nii hands-free süsteemiga kui ka ilma? Avalda arvamust kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !