Lugeja: mispärast Jaan Toots ikka veel Katit kaitseb?
Vana mees, aga varsa aru. Just see oli esimene mõte, mis Publikut lugedes pähe kargas. Mingis mõttes on ju aktsepteeritav, et mees oma elukaaslast sõimu eest kaitseb. Paraku eeldame me, et inimene, kes kandideerib peaministri kohale, teeb seda pisut viisakamas vormis.
Küllap on siin oma osa ülekeevatel emotsioonidel. Kurb lõpp tantsusaatega ja pidev tänitamine ei tee elu lihtsamaks. Samas on nad selle situatsiooni ju endile ise korraldanud. Küllap on vähe neid, kes ei nõustuks väitega, et Kati jumaldab oma tütart ja on hea ema. Just emaks olemisele võikski ta end pühendada ja pisut tagasihoidlikum olla. Küll rahvas rahuneks, kui ta end pidevalt meedias ei eksponeeriks. Tõsi, tema alatuid võtteid “mehele saamiseks” vist ei unustata iial, need lihtsalt on liiga ainulaadsed. Ja kuigi sõjas ja armastuses olevat kõik lubatud, siis enese lolliks tegemine ei ole just parim relv.
Jaan Toots aga on nii vana mees küll, et teada, et teiste mustamisega ennast puhtaks ei pese. Pealegi ei sobi tema toodud näited võrdluseks just kõige paremini. Kristiina Ojuland ei kisa meedias, et Kägu on tema mees, abikaasa, või mida iganes. Vastupidi, ta jätab selgelt mulje, et nad ongi armukesed. No ja mis siis, kas meie seas siis selliseid pole? Oma elu, ise teavad.
Evelin pole aga kindlasti lihtsalt tujust oma perekonnanime Ilveseks muutnud. Oli, mis seal oli, ikka juhtub. Ei meeldi mullegi meie esileedi enam, eriti pärast seda, kui ta oma toitumisjutuga hulluks on läinud. Aga rahva tähelepanu ja viha teadlikult teise peale suunata pole Jaan Tootsist just ilus tegu... või oleks õigem öelda, et see pole poliitiliselt korrektne!?
Lihtinimesena ei saa meie sinust, Jaan, aru. Sa kas ei suuda, ei taha või ei raatsi oma endist abielu lõpetada. Kui sa julged aga väita, et 16-aastane laps oli piisavalt täiskasvanu, et mõista, miks sa tema emaga nii halvasti käitusid, siis ära imesta, et me pahased oleme. Ja Kati pole selles loos paraku kohe kindlast mitte süütu ingel ja kannataja.
Nii meie tavainimeste, kui ka poliitikute seas on vist pea iga teine see, kes oma eluga vähemalt teisel ringil on. Mis teha, me kõik üritame saavutada ideaali, teeme vigu, otsime. Selle juures aga ongi tähtis jääda ausaks, tunnistada eksimust, säästa inimest, kellele lahutamisega haiget teeme. Enamus meist ei kipu oma lahutamisi meedias aina uuesti ja uuesti meelde tuletama.
Hea näide on äärmiselt sümpaatne ärimees Urmas Sõõrumaa. Tegelikult on mul lausa kahju teda siia teemasse sisse tirida, no ei tahaks neid õelaid kommentaare tema kohta. Ometi on tema lugu õpetlik ja eeskujuks Jaan Tootsile. Jah, ka see mees on kordi, tegelikult ju rohkem kui üks või kaks, oma lahutustega meediast läbi käinud. Ometi on need kired peagi jahtunud. Ei ole ju huvitav lugeda artikleid, kus ainsaks sõnumiks on see, et härra elab oma uue abikaasaga toredat pereelu.
Mees ei musta oma eksnaisi, vaid toetab neid ja lapsi. Uus naine ei püüa end igal võimalikul hetkel meedias eksponeerida teemal, et “mina olen ikka eelmisest palju parem."
Kes ütles, et elu peab kerge olema. Elu teisel ringil pole seda aga kohe kindlasti mitte. Tark naine mõtleks mehe laste peale, ka nende, kes on eelmisest abielust. Nemad peaksid ego toitmisest siiski tähtsamad olema. Ja kui ei ole, siis tark mees mõtleks. Mõtleks kohe hoolega.
