Lugeja: mis paneks meditsiinitöötajaid Eestisse jääma?
Eelarvest
Eelarve on numbriliselt väljendatud rahaline plaan tulude ehk sissetulekute ning kulude ehk väljaminekute arvestusest. Riigieelarve on riiklik tulude ja kulude plaan. Riigieelarve näitab, kui palju raha saab riik kulutada erinevate avalike teenuste osutamiseks ja kui palju peaks erinevatest allikatest riigikassasse raha laekuma.
Raha aga ei ole kunagi piisavalt. Soovide ja võimaluste vastuolu tekitab konflikti, mida saaks vältida näiteks soovide reaalsusega kooskõlla viimisega või võimaluste parandamisega.
Ida praktikates saavutatakse heaoluseisund soovide vähendamise teel – tasemele, millised oleksid taskukohased. Näiteks toitutakse puhtast päikesevalgusest, süüakse riisitera päevas ja mediteeritakse õnneseisundi saavutamiseks.
Lääne inimene nii ei suuda ja indiviidi isiklikku heaolu püütakse saavutada sissetulekute suurendamisega, millele seavad aga piiri turujõud ja teiste turuosaliste vastutöötamine ehk konkurents.
Lahendusvariante
Meedikute palkade probleemile on otsitud erinevaid lahendusi. Näiteks sundaja kehtestamisega maksumaksja kulul hariduse omandanud spetsialistidele, kes oleksid töölepinguga kohustatud teatava aja Eestis töötama ja välismaale tööle siirdumisel hüvitama väljaõppega seotud kulud.
Veel on soovitatud välismaale siirdunud meedikute asenduseks suurendada meditsiinieriala üliõpilaste riiklikku vastuvõttu.
Esimest meedet saaks edukalt rakendada pärisorjuse ja sunnismaisuse tingimustes – mõisnik koolitab oma kulude ja kirjadega enesele arsti, kui see aga mõisast põgeneb, tuuakse kardavoiga tagasi ning antakse karistuseks ihunuhtlust. Teine välja pakutud lahendus meenutab Eesti muinasjuttu, kus kratt pandi sõelaga vett tassima. Kratt lahendas ülejõu käiva ülesande liikumiskiiruse suurendamise teel – olgugi, et enamus vett sõelast läbi sirises, jäi midagi ka alles. Ehk jääks niimoodi meedikuid üle tootes mõni neist ka Eestisse?
Võiks kaaluda ka antava meditsiinihariduse odavdamist. Kui koolitada spetsialiste just siseturu vajadustest lähtuvalt, kiiremini ja odavamalt, ei olekski nad võimelised rahvusvahelisel turul konkureerima – meedik jääks Eestisse ega lahkuks tööle Põhjamaadesse.
Vaesemad omavalitsused võksid alternatiivina riiklikule meditsiinile sisse seada näiteks šamaani ametikoha. Ravimine rahvameditsiini vahenditega on kindlasti odavam – šamaani töökabineti sisseseade koos sobivat raviatmosfääri luua aitava atribuutikaga: trumm-pulgad, must kass, öökull ja muu selline ei maksaks palju. Ravimtaimed on retseptiravimitest odavamad ja neid saab huviline korjata tare tagant ning viinasokkide ühe komponendi saab kätte enne kella kümmet õhtul elukohajärgsest poest.
Šamaanile makstav visiiditasu on tavaliselt mitterahaline, tänutäheks võib viia vajalikke asju– jahu, tangu, kartuleid jms. Diplomeeritud meedikuga ei pruugi selline tasustamisviis läbi minna.
Oluline on, et šamaani õpetamiseks maksumaksja raha ei kulu – iga šamaan koolitab järelkasvu ise.
Probleemi juur
Eesti meditsiini kitsaskohaks ei ole autori arvates mitte niivõrd just spetsialistide väidetavalt madalad palgad ja sellest tulenev, vaid probleemi juur on fundamentaalsemat laadi ja ulatub möödanikku – kunagisse plaanimajandusse.
Nõukogude süsteemis oli meditsiin riiklik monopol ja inimene sai arstiabi ainult ühest hästi kontrollitud kanalist. Antava abi kvaliteeti, “klienditeeninduse” taset ja töötajate motivatsiooni aitasid aga parandada patsiendi poolt mitteametlikus korras “annetatud” kommikarp ja lilled, mis pidid ületama häireid materjaaltehnilises baasis ning teeninduskaviteedis.
Lühidalt öeldes on probleem selles, et meditsiin jäi üleminekuaastatel erastamata.
Mida vabam on turg, seda vähem esineb kunstlikke turumoonutusi ja asjadel on nende väärtusele vastav hind ning ka vastupidi, suletud turu korral.
Samamoodi on vastavalt turuväärtusele kõrgemalt tasustatud ka hea spetsialist, samas kui kehvapoolne ja vähemkonkurentsivõimeline inimene teenib vähem või ei teeni üldse mitte midagi– on töötu.
Meditsiinitöötajate streik kui töötüli töövõtja ja tööandja vahel on tekkinud just sellise konkurentsi puudumise olukorras, turuosaliste lisandudes ei oleks ehk need valikuvõimalused olnud nii kitsad. Erasektor streigis ei osalenud ja ilmselt polnud ka vajadust.
Ehk asub võti probleemide lahendamises just siin, vabas turukonkurentsis?
