Reaalselt ajab lausa vihane, et seadusemuudatust planeeritakse ilma reaalseid vahendeid ja lahendusi selleks välja töötamata. Samasugune sigadus tehti töövõimetuspensionäridega - invaliidid kas asuvad tööle, õppima või veeretavad end ratastoolis iga kuu töötukassa uksest sisse ja välja. Niisama lodevaid ülalpeetavaid pole ju riigile vaja!

Pärast selle reformi avalikkuse ette tulekut mõtlesin kohe külajotade peale, kes kainet päeva ei näegi. Ilmselgelt see kontingent jääb töövõimetuspensionist ilma, aga rahata nad ju siiski ei tohi jääda. Lihtsalt suunatakse omavalitsuse sotsiaaltöötaja juurde ja nüüd tiksub õlleraha kontole juba muu nime all ja teise maksja poolt. Üldine allikas jääb ju ikkagi samaks - riigi tulubaasist saab see hädine külajoodik oma toetust edasi.

Eesti tööandja pelgab ilmselt puudega alluvat isegi rohkem, kui uksest sisse tuterdavat vanurit. Kui vanuri veel mingi ameti peale saab ära vormistada, siis erivajadusega inimesele tuleb hakata mingeid kaldteid ehitama ja tingimusi looma. Saab veel mingi haigushoo ka tööajal ning siis on vaja ametkondadega klaarida, kas eriline inimene oli piisavalt hoitud või mitte.

Ma pole varem poliitikast oluliselt huvitunud, aga nii suurel määral meid kõiki mõjutava otsuse peale tahan otse riigiisadelt küsida: kellena vanurid ja puudega inimesed tööle hakkavad? Kus kohast need töökohad võetakse?