Lugeja: minu õnnetud, kuid õnneliku lõpuga lood hulkuvatest loomadest
Ise pole ma seda kunagi teinud, kuigi kiusamine kooliajal ei läinud ka minust mööda. Ei salga, raske oli. Ma ei mäleta paljut, kuid kiusajate näod ja nimed on senini meeles.
Koera pole meie peres kunagi olnud, kuid kass oli alati. Praegugi elab minu juures kass, kelle tõi tütar loomade hoiukodust. Seal uuriti päris hoolega, kuhu see väike 4-kuune kassike läheb, enne, kui ta meile anti. Nüüd on ta nelja aastane, elab oma tavalist kassielu, on truu sõber ja kaaslane.
Miks loomade aitamine ja kaitsmine on oluline? Arvan, et nad ei saaks ise ilma kõrvalise abita hakkama. Kui me nad koju toome, siis on ju sõnadetagi selge, et vastutame nende eest. Neile pole ju tähtis ainult toit, vaid ka hoolitsus.
Kõrvalmajas elas koer ainult meetrise keti otsas, hõredast kuudist puhus tuul läbi. Oma ketiga vedas vedas ta väljaheiteid ühest äärest teise. Süüa ta sai, kuid hoolitsust polnud ollagi. Omale sai ta ka meie pere toidu ülejäägid, sama toidu, mida isegi sõime. Kui mind nägi, tõusis tagumistele käppadele ja ootas seni, kuni tema juurde jõudsin. Ajasin selle koeraga tihti juttu, tema istus ja vaatas mulle otsa. Tundus, et ta sai nagu minust aru.
Aastaid tagasi ühel suvel korjasime endise kolhoosi põldudel kive. Pika põllu ääres oli tühi maja, mille remonti oli alustatud ja siis pooleli jäetud. Maja õues oli koer, kes oli samuti väga lühikese keti otsas. Tema olukord oli veelgi viletsam eelmisest koerast. Kuuti mahtus ta hädavaevu, katust polnud sel ollagi ja põrandaks oli muld.
Juba teisel päeval võtsin kodunt kaasa talle küljealuse, samast majast sain suure eterniiditüki, mis sobis katuseks, ka toitu sai kaasa toodud. Kui buss töölistega põllule jõudis, kuulsin juba eemalt koera kiunumist. Muidugi ta juba ootas. Ütlesin teistele, et mina päästan selle koera keti otsast lahti, las ta jookseb natuke, kuhu ta ikka läheb. Koer tuiskas minema, kuid ei jõudnud kuigi kaugele. Ta lihtsalt kukkus maha.
Ja selgus, tema jalad ei kandnud teda, sest ta polnud mitte kunagi selle lühikese ketijupi otsast lahti saanud. Hirm oli küll suur, et mis nüüd teha. Koer ajas ennast püsti, komberdas kuudi juurde tagasi. Jätsin ta tööpäevaks lahti, otsustasin õhtul koju minnes uuesti ketti panna. Nii juhtus iga päev, hommikul sai ta lahti ja umbes viiendal päeval tuli ta juba meie juurde põllule.
Sellel põllul olime tööl mitu nädalat, see koer hakkas korralikult käima ja jooksis päris kiiresti. Õhtul istus ta kuudi ees, lasi ennast ilusti ketti panna ja puges kuuti. Jätsin ka koera omanikule kirja, et ta lubaks teda jooksma ja parandaks talveks tema kuudi ära. Usun, et sain natukenegi seda koera aidata.
Minu tuttava pere lastele oli kunagi võetud kutsikas, sest lapsed tahtsid. Nüüd oli koer juba suur, teda enam ei tahetud ja ta elas vannitoas. Kujutage ise ette, milline see vannituba välja nägi? Õues ta eriti ei käinud, sest kellelgi polnud tema jaoks aega. Vahepeal oli see koer vannitost ära viidud natuke maad eemal oleva vana kuuri juurde ja sinna ketti pandud. Kuur oli majadest eemal, seal ei näinud see koer ühtegi inimest.
Korra päevas sunniti üks lastest talle süüa viima, kuigi ta seda teha ei viitsinud. Käisin isegi teda mitmel korral vaatamas ja otsustasin, et nii pole õige. See pere ei hooli koerast ja talveks teda sinna jätta ei saa. Tegin temast pildid ja tütre abiga panime internetti kuulutuse uue kodu leidmiseks. Sõitsin rattaga läbi ümberkaudsed majad ja uurisin, kas keegi tahaks koera. Enamusel oli koer juba olemas. Koer leidis lõpuks omale kodu minu töökaaslase juures, kellel oli juba kaks koera. Kui mahub kaks, siis on ka kolmandale ruumi - nii jäigi see kodutu koerake seltsiks kahele koerale ja kolmele kassile. Aitäh suure südamega perenaisele!
Kord pandi minu aiaväravasse kass koos toiduga. Seda nägi oma aknast kõrvalmajas elav naabrinaine. Ta tundis ka seda inimest, kes selle kassi sinna tõi. Otsisin telefoni numbri ja helistasin, et teada saada, miks nad nii tegid? Kassi tooja oli peretütar, telefonile vastas tema ema.
Ka mina tundsin teda ja küsisin otse, miks tema tütar nii tegi? Algul ta vastas, et neil polegi kasse ja ma olen valesti näinud. Peale pikki seletusi selgus siiski, et kass oli nende oma ja neil pole teda kusagile panna. Polevat ka raha, et kass magama panna. Minu värav oli valitud sellepärast, et loodeti minu loomaarmastuse peale. Miks inimesed nii käituvad? Kuna mul endal oli kass olemas, polnud ma nõus teda võtma. Milles aga see õnnetu kiisu süüdi oli? Nii elaski ta nädalapäevad minu kuuri all, kuni ka temale uue kodu leidsime.
Endisele naabrinaisele tuli kunagi poe juurest järele valge karvane koer. Jäi maja ette istuma ja enam ära ei läinud. Selgus, et ta oli emane ja hakkas kohe poegima. Viisime talle keldri trepi alla vanu riideid ja toitu. Varsti oli seal ühe asemel neli koera. Koer elas oma poegadega seal seni, kuni kutsikad hakkasid trepist üles ronima ja õue uudistama.
Pidime midagi ette võtma, sest nelja koeraga läks keeruliseks. Küsitlesime tuttavaid. Õnneliku juhuse läbi leidis koeraema uue kodu pensionäride juures, kes tahtsid endale just sellist koera ja kindlasti emast. Aasta pärast ei tundnud ma seda koera enam äragi. Ta nägi oma koheva valge kasukaga nii ilus välja. Elas toas ja kaitses väga oma pererahvast. Ka kõik kutsikad said uued kodud, ühe võttis omale just see naabrinaine, kellele koeraema kunagi järele tuli. Tean, et need koerad ei jäänud hulkuma, nad olid väga truud sõbrad.
Olen küll koeri aidanud, kuid mul omal pole kunagi koera olnud. Lihtsalt mulle meeldivad oma kodus kassid rohkem. Neid on olnud palju ja neil kõigil on oma lugu, kuidas nad minuni jõudsid. Mõned olen toonud peredest, kus otsiti poegadele kodu. Üks kiisu elas naabermaja keldris hulkuva kassi pojana. Ühe püüdsime ise kinni pööningult, ta oli väga metsik, kuid harjus ära ja oli hiljem väga hea kass.
Praegu meil elav on hoiukodust. Pojaperes elab kunagi hulkuv kass, kes tuli pojale töö juurde. Tütre peres on kass ja tütar ise on päästnud Tallinnas suure maja ees elanud kassipere, leides neile uued kodud. Kahju, et varjupaigad ei võta inimestelt loomi vastu, hulkuvaid kohe kindlasti mitte. Kohad on täis ja raha napib.
Hoidke ja armastage oma loomi, nad annavad ju nii palju tagasi. Rääkige nendega, uskuge nad saavad teist aru. Andke loomakaitsesse teada, kui kusagil on ketikoer meetrise ketijupi otsas või veel hullem söömata ja hooldamata. Kui näete ülekohut või piinamist, siis sekkuge alati. Kõikidele hulkuvatele kassidele ei leia kunagi kodu, kuid päästke vähemalt üks neist õnnetuist, ta oskab tänulik olla ja teie leiate truu sõbra. Ilusat tulevat loomakaitsepäeva kõigile, kes loomi armastavad ja neist hoolivad!
