Lugeja: minu lõbus nipp, kuidas tõhusalt võõrkeelt õppida
Mark Twain on kirjutanud essee „Kohutav saksa keel” (originaal: „The Awful German Language”), kus ta inglise keele emakeelena rääkijana kirjutab humoorikalt ja irooniliselt saksa keelest, kui millestki täiesti mõistusevastasest.
Ühe lõigu esseest jutustaks ma ka ümber. Mark Twain oli Saksamaal reisimas ja läks Heidelbergi lossi muuseumikülastusele. Loomulikult oli ta enne palju vaeva näinud ja mitmeid nädalaid oma saksa keelt „tuuninud”, et seda siis edukalt praktiseerida. Muuseumitöötaja nimetas tema saksa keelt „väga huvitavaks”, „rariteetseks” ja isegi „unikaalseks”, mille ta hea meelega muuseumi kollektsiooni lisaks. Twain oli muidugi kohutavalt pettunud, sest vaeva oli palju nähtud ja pealegi oli selle õppimise ajal paradoksaalsel kombel kolm keeleõpetajat ära surnud. Lisan ka ühe põneva saksakeelse fraasi, mille kallal härra Twain aasida võttis: ”haben sind gewesen gehabt haben geworden sein".
Ei ole see keeleõppimine ka suurtel kirjameestel kerge olnud. Ma ei tea muidugi, mis meetoditega Mark Twain õppis, aga järgnevalt kirjeldan, mida mina teinud olen, et oma keeleoskust parandada.
Juba varakult kooli ajal sain aru, et mulle ei jää sõnad hästi meelde. Keeleoskuse teised aspektid - grammatika ja hääldus - olid tunduvalt paremad. Teiste jutud õppimisele kulunud ajast “ah, viis minutit vaatasin” ajas mind pehmelt öeldes närvi, eriti siis, kui minul vead sees (ehkki õppisin kordades kauem) ja “praalijal” mitte.
Juhuslikult nägin, et üks firma pakub sõnalipikuid: tuhat sõna, ühel pool eesti keeles ja teisel pool võõrkeeles. Tellisin ära ja hakkasin proovima ning avastasin, et selline meetod sobib mulle väga hästi, pealegi sai ka sõnapaki jalutuskäigule kaasa võtta ja looduses õppida. Ka talvel – vaid kindad peavad head “tundlikud” olema. Hakkasin ka ise endale neid sõnalipikuid tegema. See on nagu korraliku spikri tegemine: kirjutamise ja läbimõtlemise käigus saab suurem osa selgeks.
Ma ei liialda, kui ütlen, et aegade jooksul olen kaks tuhat sõnalipikut teinud küll. Need on enamus alles ja kordamise mõttes võtan need aeg-ajalt välja. Süsteem on ikka sama: võtad eestikeelse sõna, mõttes ütled seda võõrkeeles endale ja siis kontrollid lipiku teiselt poolt – kui on õige, paned kõrvale, kui vale, siis paki alla “uuele ringile”. Nii kaua, kuni viimane sõna jääb meelde.
Vahelduse mõttes saab ennast kontrollida ja arendada teistpidi: võõrkeelest eesti keelde tõlkides. Kellel on suuremad ambitsioonid, võib näiteks inglise keelse sõna juurde kirjutada sama sõna ka vene ja saksa keeles – keeltes, mis huviorbiidis on. Teine variant on kirjutada käsitsi (kui teil on need trükikoja trükitud lipikud) juurde sünonüümid, et keelt rikastada.
Paljud peavad sellist sõnade õppimist fanaatikute pärusmaaks. Loomulikult on kõige aluseks huvi – liikumapanev jõud, mis meid üleüldse sunnib võõra keele õppimisega tegelema ja erinevaid meetodeid kasutama. Ma nimetan seda sõnalipikute meetodit jõuvõtteks "hajevil mäluga inimestele" - taolistele nagu ma ise olen.
Ma suhtusin varem keeltekursustesse võiks öelda, et isegi üleolevalt: maksad raha selle eest, et midagi külge ei jää. Praegu ma mõlten teisiti: kui soovite uue võõrkeelega alustada, siis tuleks algkursus ikkagi keeltekoolis (seal on õpetaja, kaasõpilased ja selle eest on makstud – see kõik distsiplineerib) ette võtta ja teha seda tõsiselt, ise hoolsalt kodus juurde õppides. Kui keele baas on omandatud, siis saab oma sõnavara tasuta kasvõi eelpool mainitud sõnalipikumeetodil arendada.
Samas on see meetod arhailine, aga õnneks on tänapäeval väga palju alternatiivseid tasuta mooduseid oma keele arendamiseks. Kõige käepärasem: lugege hommikusi maailmauudiseid võõrkeelsetena. Kuulake sama raadiost. Tasub proovida ja alati saab pöörduda kodukeele poole tagasi, kui käib üle jõu.
Mingil hetkel jõuate ka ehk muuseumikülastuseni ning kasutate õpitud võõrkeelt, siis ei tasu kõigele käega lüüa, kui ka teie keelekasutust tahetakse kui unikaalset nähtust muuseumieksponaadiks võtta.
