Olime seal esimest korda, kuid ehmatas, et sellel mäel lubatakse tuubidest nn ronge moodustada – see tähendab, et hoitakse üksteise tuubidest kinni ja sõidetakse kasvõi kümnekesi alla.

Liud on pikad ja võib vaid ette kujutada, millise kiiruse saavutab selline suur rong mäest alla sõites. Mina sõitsin alla oma 7-aastase pojaga. Kui hakkasime rajalt ära minema, sõitis meile otsa terve snowtube'ide rong.

Mina sain kuidagi eest ära hüpatud, kuid lapse sõitsid nad meeletu hooga maha. Ma ei pannud tähele, kui palju neid oli, aga vähemalt 6-7 inimest – tundus, et mitu põlvkonda. Neil oli selline kiirus sees, et laps paiskus pikali ja nad sõitsid lapsest üle. Laps suruti nägupidi lumme, ehmatus oli suur, kriimustused näos, õnneks suurt õnnetust ei juhtunud, kuid mis mind hämmastas, oli nende ülesõitjate reaktsioon.

Selle asemel, et vabandada või süü omaks võtta, süüdistasid nad meid, et olime rajal ees. Igal juhul olime meie ise süüdi. Püüdsin neile selgitada, et kahjuks ei saa inimene midagi teha, kui talle mitmekesi otsa sõidetakse. Kui sõidab otsa üks snowtube, siis inimene ei jää sinna alla, sest jõud ei ole nii suur. Küll aga on võimatu viie snowtube'i eest ära hüpata. Sellest nad aru ei saanud – ikka olime mina ja mu laps süüdi.

Kui püüdsin üleval mäel instruktorile juhtunust rääkida (ikka seetõttu, et keegi teine ei saaks viga), siis instruktor justkui mõistis. Samal ajal muidugi lasid "rongid" edasi. Meie lahkusime tollel päeval mäelt, kuid otsasõitjate õigustamine ja sisuliselt irvitamine on tänini meeles.