Kuigi olen enda arvates terve elu lastega tegelenud, neid hoidnud, nendega aega veetnud ja nad on mulle meeldinud, on suhted lastega minu jaoks hakanud tähendama stressi ja põhjustavad väsimust.

Ma ei tea, kas lapsed on muutunud, aga viimasel ajal näib mulle, et lapsed on kasvatamatud, virisevad ja nõuavad liiga palju. Ei oska käituda, ei tunne piire, ei kuula sõna. Samas hästi kasvatatud lastega võiksin olla koos terve päeva.

Mulle meeldib, kui laps tunnetab piire, mis on viisakas ja mis mitte. Kui nad süüa või maiustusi pakkudes kausid, potid ja vaagnad põhjani tühjaks söövad, ennast kogu aeg külla sätivad ja külast õigel ajal ei oska ära minna, ehkki neile öeldakse, et on aeg koju sättida, saab minu kannatus otsa. Aga paljud lapsed kahjuks nii teevadki, eriti need, kes kodus ei saa korralikult süüa, piisavalt hoolitsust ja mõistmist.

"Ma ei taha koju minna!" ütlevad nad. Aga mina ei jaksa ka terve küla lapsi toita ja kasvatada. Kuigi mul on neist kahju ja raske on "ei" öelda, ei jää muud üle. Ma lihtsalt ei saagi muidu puhata ja väsin surmani ära. Päev ohjeldamatute lastega on hullem kui tööpäev. Kurnab nii emotsionaalselt kui füüsiliselt.

Ma tean, et minu kohus ei olegi nendega tegelikult koos olla, kuid muretsen, et kui lastega olemine mind sedavõrd väsitab, kas sobingi siis üldse emaks. Ka minu lapsed võivad ju tulla hullumeelsed ja temperamentsed ja kui neid on rohkem kui üks, kas tulen selle kõigega ikka toime?