Valitsuse katsed rahutusi ja relvastatud opositsiooni tegevust maha suruda kasvasid peagi üle vägivaldseteks kokkupõrgeteks. Praeguseks on rahutused nõudnud üle 100 000 elu. ÜRO andmetel on üle 2 miljoni inimese põgenenud välismaale ning riigisiseselt on vastu tahtmist vahetanud elukohta üle 4 miljoni.

Mõistmaks, miks NATO ei tohi Süürias sekkuda, võib uurida kaht NATO varasemat sekkumist. 2001. aastal alustasid USA, Suurbritannia, Austraalia ja Afganistani Põhja-Alliansi relvajõud sõjalist operatsiooni Afganistanis. Invasiooni põhjuseks olid 2001. aasta 11. septembri rünnakud USA-s, milles kahtlustati Osama bin Ladenit ja eesmärgiks oli Afganistani baasina kasutava Al Qaeda terrorivõrgustiku hävitamine.

Lisaks taheti kukutada Talibani režiim, et luua demokraatlik riik. Taliban kukutati kiiresti ja võimule sai Hamid Karzai valitsus. Kuigi siiani on algsed eesmärgid täitmata, üritab NATO 2014. aastaks anda võimu täielikult üle Afganistani jõududele ja oma väed riigist välja viia. Õiglust ja julgeolekut pole suudetud tagada. NATO kohaloleku kohta Afganistanis on rahvas öelnud, et nende arvates ei ürita nad rahu tuua.

Anonüümseks jääda soovinud USA ohvitser on öelnud: "NATO roll Afganistanis oli rohkem NATO kui Afganistani pärast." Lisaks tunnistas USA mereväe kindral James Jones, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist on NATO võidelnud, et vältida enda ebaoluliseks muutumist, aga 9/11 rünnakud andsid NATO-le võimaluse demonstreerida enda asjakohasust.

Pärast 11. septembri terroriakte kahtlustati Iraagi seotust nende kavandamisega, aga konkreetset süüdistust ei esitatud. 2003. aastal tungisid USA, Inglismaa ja Austraalia väed Iraaki, et kukutada Saddam Husseini valitsus ja otsida massihävitusrelvi. Seda ilma ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonita. Bagdad vallutati ja Hussein kukutati vähem kui kuu ajaga. Võim anti üle Iraagi Ajutisele Valitsusnõukogule ja Koalitsiooni Ajutisele Võimule.

2010. aastal lahkusid Iraagist viimased lahinguüksused. USA ja NATO sekkumine ei ole kaasa toonud rahu ja stabiilsust, nagu lubati. Inimesed elavad pidevas hirmus, põgenikud ei saa koju naasta, majandus on hävitatud, vähemusi kiusatakse taga, puudub korralik keskvõim ja toimuvad terroriaktid. Lisaks avas invasioon ukse Al Qaedale, mida seal enne ei olnud. Hiljem selgus, et Iraagil ei olnud massihävitusrelvi – CIA oli esitanud valed luureandmed.

21. augustil toimus Damaskuse lähedal sariinirünnak. Juba varem oli Barack Obama Süürias sekkumisest rääkides maininud "punase joone" ületamist, kus ta pidas silmas keemiarelvade kasutamist. USA oli kindel, et selle taga oli Assadi režiim, kuigi kindlad tõendid puuduvad siiani. Vältimaks sõjalist sekkumist tegi Venemaa ettepaneku kehtestada rahvusvaheline kontroll Süüria keemiarelvade üle.

NATO liikmed on teravalt hukka mõistnud keemiarelvade kasutamise, kuid ei näe liidu laiemat rolli Süüria konfliktis. Tegutsetakse ainult siis, kui liige teeb konkreetse ettepaneku ja seni, kuni puudub ÜRO mandaat tegutsemiseks Süüria režiimi vastu, enamik NATO liikmeid ei sekku.

Eelnevad sekkumised näitavad selgelt, et taoline sõjaline sekkumine riigi siseasjadesse ei aita, pigem muudab see olukorra veelgi hullemaks. Nagu Afganistanis ja Iraagis puudus kindel plaan selle kohta, mis saab pärast sekkumist, puudub see ka Süürias – ei teata, mis saab pärast Assadi kukutamist. Ühtlasi ei pruugi sõjaline sekkumine rahu tagada. Praegune Süüria opositsioon on killustunud ja neil puudub kindel plaan, kuidas riiki valitseda ja olukord lahendada. Afganistani ja Iraagi kogemusest on näha, et väline sekkumine ei suuda luua uut ja püsivat valitsust.

Praegune Süüria on sekulaarne riik, kus elavad koos sunniidid, šiiidid, kristlased, druusid ja alaviidid. Kardetakse, et Assadi režiimi langemisele järgneb sektantlik vägivald, eriti kui võimule peaks saama sunniidi mässulised, kes tahavad luua Süüria islamivabariigi.

Seni on Süüria konflikt nõudnud peaaegu sama palju elusid kui Iraak 8 aasta jooksul, põgenikke on aga rohkem kui Iraagi või Afganistani sõja ajal. Kui sõjaline sekkumine ei aita, siis kuidas peaks rahvusvaheline üldsus tegutsema ja süürialasi aitama?

Kõigepealt peavad riigid lõpetama osapoolte varustamise sõjatehnikaga, kuid humanitaarabi andmine peab jätkuma. Siiani ei ole suudetud valitsust ja opositsiooni ühise läbirääkimistelaua taha saada, aga 22. jaanuaril toimuval Genf II nime kandvail ÜRO rahukõnelustel peaks see juhtuma.

Killustunud opositsioon on nõustunud rahukõnelustel osalema, kui see viib üleminekuperioodini ja Assadi võimult lahkumiseni. Kuid Assad ei ole välistanud osalemist 2014. aasta valimistel. Ta on öelnud, et kui see on rahva tahe, et ta jätkaks presidendina, siis ta seda ka teeb.

2013. aasta mais avalikustas NATO neile edastatud mitteametliku uuringu, mis näitab, et 70% süürialastest toetab Assadi. Arvan, et enam ei ole Assadi kukutamine vajalik, sest kui rahvas seda tahab, siis see juhtub 2014. aastal toimuvatel presidendivalimistel niikuinii. Loomulikult peaks olema kohal rahvusvahelised vaatlejad, kes kontrolliksid valimiste õigsust. Need valimised peaksid näitama rahva meelestatust Assadi ja selle suhtes, keda Süüria rahvas end valitsema tahab.

Lõppude lõpuks peab Süüriat valitsema isik, keda pooldab rahvas, mitte keegi, keda välised jõud riigi etteotsa tahavad. Eelkõige peab lahendus olema poliitiline, mitte sõjaline.