Lugeja: miks ma vihkan nutitelefone?
Näeksin meelsamini olukorda, kus telefon on kurguni täis topitud kõikvõimalikke kasulikke äppe, mida asun enne seadme kasutamist kustutama, jättes alles vaid mulle vajalikud. Teine variant oleks muidugi see, et telefon on poest ostes tühi, tabula rasa, ja soetamisel paigaldan sinna juba ostupaigas müüja juhendamisel ainult endale vajalikud äpid.
Viimase variandi miinuseks on minu teadmatus – ma ei pruugi kõiki olemasolevaid võimalusi tunda, sest tootjad on minu fantaasiast palju laiema spektriga. Arendajaid on ju tuhandeid ja ma ei pruugi selle peale tullagi, et mida kõike mul võiks vaja minna.
Esimene variant on parem ka selles mõttes, et ma ei pea raiskama aega, üritades laadida alla äppe, mida minu telefon ei toetagi. Pigem kustutaksin esimese ringiga enamiku ebavajalikest äppidest ära ja siis hiljem kasutamise käigus vaataksin, mida ülejäänutest võtta ja mida jätta.
Toon paralleeli automaailmaga: mõned firmad pakuvad mudeleid, kus kõik võimalik ja vajalik on hinna sees, ning valida jäävad ainult kere värv ja salongiviimistluse materjalid. Teised jällegi pakuvad baasmudelit, millele tuleb eraldiseisvalt tellida lisad, näiteks püsikiiruse hoidja või valuveljed. Miks ei võiks sarnane süsteem toimida ka telefonidega?
