Esimeseks n-ö pühaks lehmaks on kujunenud auto - selle juhtimist ei suuda ma mitte mingil tingimusel elukaaslasele üle anda. Oma jonnakuses olen sõitnud kõrge palavikuga Peipsi äärest Pärnusse pea kolmesajakilomeetrise vahemaa. Pärast veel ohkasin, kui läbi reis võttis, aga sellest hoolimata naisele võtmeid ei andnud.

Paaril korral õnnestus naisel salaja auto kaaperdada ning pool aastat hiljem seda muuseas mainida. Õudusvärin käis kehast läbi, kui kujutasin ette, mida kõike mu kalli silmateraga juhtuda oleks võinud. Viimase all pidasin silmas muidugi autot. Samas olin üllatunud, et masinaga kõik korda jäi ja minu ettekujutused üsna vääraks osutusid.

Teine isetsemise koht on juukselõikus. Varasemalt ikka lasin armsama oma pea kallale, aga peagi loobusin. Naine suutis ühtlase soengu asemel rohkem auke sisse tekitada kui ma ise seda iial oskaks. Pooletunnise lõikuse jooksul närvitsesime mõlemad nii palju, et ähvardasin poole pealt minema kõndida. Iseasi, milline tuust ma sel juhul välja nägema jäänud oleks.

Kolmandaks ühemehemänguks sai mööbli kokkupanek. Ei olnud üldse oluline, et suutsin kuuest detailist koosneva televiisorialuse kolm korda valesti ühendada. Emotsioon kees muidugi parajalt ja süüdi olid nii manuaal, pehme kruvikeeraja kui ka vale valgus. Naine vaatas nõutult pealt ning avastas, et lubatud rattaid polnud me poest üldse kaasa saanud. Ilmselt puuduvad rattad muutsidki kokkupaneku nii võimatuks. Vabandusi leiab igasuguseid.

Neljas ja kõige raskem mitteusaldamise koht on mu sõbrad. Mulle ei meeldi, kui elukaaslane saab nendega liiga lähedaseks. Olen tundnud, kuidas külmeneb varem südamlik olnud suhe, kui mängu astub veel üks osapool. Eriti hulluks keerab lugu siis, kui tegu on meessõbraga, kellele minu väljavalitu ootamatult sümpaatseks saab.

Üks kurioosne juhus päädis sõpruse lõpu ja suure vihaga naise vastu. Ilmselt tekkis neil vastastikune meeldivus, sest mõlemad jutustasid juhtunust mingi imeversiooni. Naine seletas mulle, kuidas sõber teeb talle väga ühemõttelisi märkusi. Ühel korral olla sõber nentinud, et muidu läheks asjaks, aga tal ei ole kondoomi kaasas. Kui semult ise sellise lause väljaütlemise kohta aru pärisin, sain vastuseks, et hoopis minu naine olla teda üles enda poole kutsunud. Nende vahel juhtunu oli enam kui segane ja lõplikku tõtt ei saa kunagi teada - mõlemad rääkisid versioone enda kasuks ilusamaks.

Samas ei pea tegu olema meessõbraga, kellega suhtlemine muutub, kui naine seltskonda lisandub. Olen saanud palju süüdistavaid kõnesid teemal, kuidas ma oma kaasat tegelikult kohtlema peaksin. Neil hetkedel on tunne, et tegu pole enam minu sõpradega, vaid naine on nad kogu saba ja sarvedega üle võtnud. Nii mõnegi naissõbraga olen loobunud suhtlemast, kuna ei jõua ära kuulata instruktsioone enda elu elamiseks.

Varasema ajaga võrreldes olen siiski suutnud oma suhtumises mõningaid korrektiive läbi viia. Lasen elukaaslasel rohkem oma elus osaleda ning usun temasse enam. Autovõti jääb siiski minu taskusse, aga sõprade juurde ilmume tihemini.