Lugeja: mida vanemaks saan, seda rohkem igatsen jõulude ajal lahkunud lähedasi

Enne vanavanemate siit ilmast lahkumist olid jõulud ikka rõõmus aeg. Nüüd aga peab töö juures end kõvasti vaos hoidma, et mitte nukrate jõululaulude ajal nutma puhkeda. Jõulurõõm on asendunud kriipiva igatsusega siit ilmast lahkunud lähedaste inimeste järele.

Eks osa jõululaulegi ole sama sisu peale üles ehitatud. Mainitakse nende meeles pidamist, keda enam meie seas ei ole, ja muud taolist. Ja eks jõulud olegi sentimentaalne ja vaikne aeg, mil vaadatakse iseenda sisse ning püütakse parem olla kui suvalisel argipäeval.

Näen seda oma töös klienditeenindajana, kuidas kliendid mulle palju positiivset tähelepanu pööravad. Nii mõnigi vanem proua jääb tänutundega pikalt vaatama ning poetab pärast ostude sooritamist letile šokolaaditahvli.

Olen alati püüdnud vältida jõulupühade ajal kalmistule minemist. Tean juba ette, kuidas ma seal murdun, ega suuda teiste juuresolekul pisaraid tagasi hoida. Pärast on selle võrra veel kohmetum jõululauas istuda ja rõõmsat nägu teha. Meenuvad need aastad, kui jõulud ainult rõõmuga seostusidki.

Paraku näib, et aastate lisandudes lisandub ka süütamist vajavaid küünlaid kalmistul. Eks ma pikapeale harjun sellega, et jõulud ei ole pelgalt rõõmu aeg. Jõulude ajal hakkan aina rohkem meenutama lähedasi, kellega varasemalt sai koos jõulusööke nauditud.