64% küsitletutest nõustus väitega, et riigis ei tohiks domineerida ühegi religiooni väärtused, selgus Inimõiguste Instituudi ja Turu-uuringute AS-i koostöös valminud uuringust. Samal ajal leidis 54%, et Eesti ühiskond peaks lähtuma eelkõige kristlikest väärtustest.

Esiteks tekitab taoline "sõltumatu" uuring, mida võiks pigem paroodiaks nimetada, hulgaliselt küsimusi. Näiteks: mida pidada usuvabaduse tagamiseks ja usuvabaduse rikkumiseks? Antud uuringust selgus ka asjaolu, et 4% elanikest on pidanud oma usulisi veendumusi varjama. Kas uuringu vormistamisel eksiti kogemata või tahtlikult, tagamaks vandenõuteoreetikutele kuhjaga spekulatsioone, mine sa tea. 4% elanikest on ju palju kordi suurem arv kui kõik küsitletud kokku, kuid see selleks.

Kunagise ristitud ja leeritatud kristlasena olen ma usuõpetuse küsimustes kahevahel ja pigem vastu. Siin poleks küsimus selles, kas õpetada koolides usuõpetust või religiooniõpetust, ja kas kõiki kristlikke harusid või ainult levinumaid või üldse kõiki usundeid, sest nii või teisiti tuleks siit kokku paras lõngakera läbiraiumatu Gordioni sõlmega. Esmalt kuidas leida õpetajad, kes oleks neutraalsed ehk ei ülistaks ega materdaks ühtegi usuliikumist. Teiseks peaks kirikud kui suurimad usuühendused vägagi hoolikalt läbi mõtlema, kas ja kuidas meedia ning üleüldse avalikkusega suhelda.

Selles teoloogilises ülbuses ja ka viitsimatuses "usuliselt harimatutega" suhelda ongi vahest peamine põhjus, miks kristlus tekitab paljudes inimestes ühtaegu hirmu ja nõutust. Riik on ka antud küsimuse lihtsaks teinud. Kirikute igasugused nõudmised rahuldatakse automaatselt ja halvimal juhul on "prügi metsa all" nagu näiteks Narva kirikuga juba on juhtunud.

Narva kirikuga juhtunud "äparduses" võib süüdistada kõiki, alustades peapiiskopist ja kirikuvalitsusest, kes peaks oma kirikutes toimuval silma peal hoidma ja lõpetades kirikuõpetaja või sihtasutuse esimehega. Rahasid laekus nii riigilt kui erafirmalt ja kõik oli tore selle hetkeni, mil selgus, et annetuse eest tuleks ka midagi pakkuda.

Või kuidas saada aru sellest, et kirikutele on aastal 2014 ette nähtud 1,6 miljonit eurot, aga näiteks maausulistele kõigest 3000 eurot? Äkki peaksid mõlemad või üleüldse kõik usundid ennast jõulisemalt reklaamima, sest kui suvalisi huvitundjaid arvestatakse automaatselt enda hulka, tekib küsimus: milleks üldse ühelegi usundile riigi kaukast raha jagada? Nii kristlased, maausulised kui ülejäänud saaksid oma liikmetele midagi pakkudes kindlasti rohkem raha kui riigilt "kerjates".

Minu arvates tuleks Eestis hakata üsna tõsiselt mõtlema taoliste ilusate mõistete täpsema defineerimise ja selgitamise peale: 1. usuvabaduse tagamine ja 2. usuvabaduse rikkumine. Kui ma usuvabaduse mõistest õigesti aru saan, siis peaks usuvabadus tähendama seda, et igal indiviidil on õigus uskuda seda, mida tahab ja mitte langeda mõnituse ohvriks. Nii et selles mõttes ma väga ei imestagi selle nelja protsendi üle, kes pidid oma usulisi veendumusi varjama.