Küsimus oli, et miks peab annetaja varjama oma nime ja miks peab seda ümbrikus antud raha vahendama erakonnale n.ö parteisoldat?

Vastus: vaata, Eesti ei ole valmis riik, veelgi enam tuleb arvestada, et Eesti riik tegi suure hüppe minnes üle riigi omandusest eraomanduslikule majandusmudelile, kus omandireformis koorus välja ka palju ebaõiglust kuni seadusetuseni - tuhanded jäid ilma koduta ja samas said paljud näiteks 2-3 miljonilise Nõmmel asuva maja.

Ruletina läksid käiku teenistuskorterite erastamised (tihti ebaseaduslik omandamine). Terved ettevõtted, maad jne kadusid eraisikute kätte, omamata seaduslikku alust ja nüüd, kui omandireform lõpeb, siis sellest reformist tulenev paheline ja mitteõiguslik osa ehk erastamise protsess jätkub ja seda tehakse paljuski erakondade läbi. Kui Rootsis tuleb kõne alla korruptsiooni nähtena mõne lepingu tingimuste mõjutamine, siis Eestis käib mäng kõrgetele panustele.

Kui näiteks Brüsselist rahastatud teede ehitamiseks kuulutakse välja hankeleping oma 10 miljoni euro või suurema summaga, on selge, et konkureerivad 10-20 ettevõtet, võidab aga üks - selge, et siis ongi üheks parimaks lepingu saamiseks võimaluseks ümbrik. Annetaja ei karda ei valitsust ega Eesti mannetuid järelvalveinstantse, kardetakse vaid omavoli - need, kes hankelepingust ilma jäid, võivad teha omakohut. Samal viisil saab osta seadusemuudatusi riigikogus, kasulikke detailplaneeringuid jne.

Nii kaua, kui ei paljastata ümbriku andjat, ei muutu mitte midagi ja korruptsioon vohab edasi, õõnestades riigi usaldust.

Viimases ETV saates "Foorum" ebales ja ei öelnud midagi Reformierakonna esindaja, aga kahjuks hüppas põhiküsimuse arutelult alt ka sotse esindav Anvelt. Mingitki lootust ei andnud ka Ülle Madise, öeldes ebalevalt, et ühiskond peab küpsema, esitama oma avaliku nõudmise. Jah, õigus, aga miks seda ei peaks tegema ka Ülle Madise ise kui avaliku arvamuse liider.

Hämmastavana mõjub väljakujunenud situatsioon - keegi meist (ka mitte "Foorumi" saatejuht) ei oma õigust enne otsuse saamist kas kohtust või mujalt, süüdi mõista justiitsminister Michalit, aga samas kujunenud olukord, kus prokurör on läbi viimas uuringut süüdistusega just justiitsminister Michali vastu, muudab kogu toimingu häguseks ja õiguslikkuse aspektis tekitab kahtlusi ja omakorda kergitab üles vajaduse või annab vähemalt võimaluse - prokurörilt tuleva otsuse veelkordseks kontrollimiseks. Seega peaks justiitsminister uuringute ajaks ennast oma ametist taandama.

Omaette peatükk oli justiitsminister Michali poolt Meikarile n-ö vaese sugulase rolli meelde tuletamine, et tänu temale sai Meikar mõneks ajaks Reformierakonna kontoris tööd ja edasine ähavardusele lähenev teade - Meikar peab need antud rahad veel ise kinni maksma - ootamata prokuröri otsust.

Keda ja mil viisl teenib Eesti riiki justiitisminister Michal?