Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: Meikariga luurele ei läheks

 (228)
Lugeja: Meikariga luurele ei läheks
Foto: Andres Putting

Seda kirjutist poleks olnud, kui 26. oktoobril poleks Eesti Rahvusringhäälingus Vikerraadio saates „Uudis pluss” jälle esinenud Juhan Kivirähk. Oma etteastetes ei suuda ta kuidagi varjata endas keevat valitsusevastast vahkviha.

Kivirähk on sõnavõtja, kes pole suvatsenud järgida ajakirjanduseetika head tava – neutraalset hoiakut. Samas on ta üks sagedasemaid avalikkuse ees esinejaid. Lastes mõttes läbi enamiku loetavamast ja kuulatavamast ajakirjandusest ei leia pikema aja vältel õieti ühtegi lugu, kus oleks „palli” ka n-ö teise väravasse löödud.

See äratab soovi üritada meie ajakirjandust mingilgi määral tasakaalustada. Eriti ühekülgne ja valitsusevastasest sallimatusest hõõguv on Silver Meikari afääri ümber keerlev meediamelu. Kes siis ikkagi on see ennast nii pretensioonikalt paipoisina rahvale tutvustav endine(?) poliitik Silver Meikar? See on vaidluse teema. Aga ühes võib kindel olla: ta on igal juhul meie väikese rahva lõhestaja ja vastuolude paisutaja.

Erakondade rahastamist oleks saanud korrastada ka ilma ainsaks märtriks tehtud erakonna lausvaenamiseta. Ühele osale meist on Meikar tõe ja õigluse eest võitleja, kes õnnetul kombel vääritute sekka sattunud. Teiste arvamus on jälle vastupidine. Tegu on odavat kuulsust jahtiva juhustekasutajaga. Väga kurb, et tema kaudu on meie keskele kuhjatud arutul hulgal tigedust, umbusku, ärapanemiskirge ja palju muud negatiivset. Seda vajame praegusel ülikeerukal ajajärgul kõige vähem. Kindlasti meeldib meie omavaheline kaklemine idanaabrile.

Aga Meikari puhul oleks oluline huvituda, kumb vastandunud pooltest on tõele lähemal. Võib-olla, et Meikar ongi aus ja aateline õiglusearmastaja, nagu ajakirjandus püüab sisendada. Aga on ka põikpäid kes tõe otsimisel ei rahuldu pakutud must-valge primitivismiga: must Michal ja valge Meikar. Küllap oleks küsimusi ka valge Mihali ja musta Meikari versiooni puhul. Et aga ajakirjandus on a priori ülistanud Meikarit taevani ja Michali loopimisel mudaga ei koonerda, siis tuleks seda ajupesu ehk veidi kainema pilguga uurida.

Kui Meikar oleks aus ja ka tegelikult muretseks Reformierakonna rahastamistehingute pärast, siis poleks ta nõustunud ettepanekuga kanda erakonna arvele teadmata päritoluga raha. Ja siin ongi kogu „rahastamisskandaali” keskpunkt, millest ajakirjandus kipub kähku ja vaikides mööda hiilima. Nimelt ei osutunud Silver Meikar – tema väite põhjal – ausaks kodanikuks vaid kandis kahtlase raha rahumeeli erakonna arvele. Pole kuulda olnud, et ta oleks püüdnud sahkerdajaid(?) õigele teele juhtida. Igatahes veeres elukene erakonnas üsna rahulikult edasi.

Enam kui kaks aastat oli Meikar püüdlik parteisõdur, kuni üleöö (pärast seda, kui riigikogust välja jäeti) ümber kasvas ja temas puhkes vältimatu vajadus ausaks hakata. Meikar ruttas hoobilt Postimehe toimetusse ja andis võimalikult jõulise kogupaugu Reformierakonna pihta. Pihtas – põhjas, lootsid „oravate” poliitilised oponendid. Aga nii lihtsalt see vist ei lähe. Liiga ulmeline tundub Meikari üleöö ümberkasvamise lugu. Selliseid lugusid tootis nõukogulik ajakirjandus hulgi ja vähe oli nende uskujaid.

Miks peaks neid nüüd rohkem olema? Pealekaebamine ei tee kedagi usutavamaks ega pruugi olla märk kaebajat tabanud lõplikust aususehoost. Pole välistatud, et selle erakonna juhtfiguurid, kes otsustavad Meikari endi ridadesse vastu võtta, riskivad paljuga. Kus on garantii, et erakonna sanitari roll ei kasva Meikari puhul jälle lammutaja hasardiks?

Ühe paraja rumaluse tegi Reformierakonna juhatus küll: viskas Meikari erakonnast välja. Üsnagi alatu mustamistaktikaga oma eesmärke jahtides viskas Meikar end ise erakonnast välja. Milleks oli luuserist vaja teha veel midagi märtrile sarnanevat?