Lugeja: meie jaoks oluline kohtuotsus on taas edasi lükatud, aga mina usun ikka Andrus Veerpalusse
Kõigepealt tahaks küsida, mis ikkagi ajendas kahekordset olümpiavõitjat ja kahekordset maailmameistrit 40-aastaselt hakata dopingut tarvitama? Et võita võib-olla ehk veel üks medal ja riskida seejuures kogu väljateenitud au ja kuulsusega? Ei tundu just kuigi ahvatlev risk, niisiis ei näe ma Veerpalu puhul dopingu tarvitamiseks motiivi.
Võib ju oletada, et Veerpalu tarvitas varemgi dopingut ja võitiski enamuse medalitest dopingu abil, jäämata kordagi vahele. Aga Veerpalut kontrolliti ju pidevalt, nii peale võistlusi kui varasematel treeningperioodidel. Kuid äkki suutis ta tõepoolest kõik dopingukütid üle kavaldada? Ent miks pidanuks osav pettur siis kaks aastat tagasi vahele jääma? Kuidas ta sel juhul ei teadnud, et vahetult peale rasket treeningut võib kasvuhormooni tase olla liiga kõrge? Tõenäoliselt piisanuks uriiniproovi andmisel sihilikust venitamisest ja kõik näitajad olnukski normis. Arvatavasti Veerpalu ei teadnud seda ega tahtnudki teada, kuna oli aus spordimees ja tal lihtsalt polnud plaaniski kedagi petta. Jah, Veerpalu kasvuhormoon oli vahetult pärast treeningut ebaloomulikult kõrge, kuid tegemist polnudki ju tavalise inimesega, vaid tol hetkel maailma parima klassikasuusatajaga. Kasvuhormoon aitab organismil taastuda ja tippsportlase organism taastub kiiresti. Mäletame sportlasi, kes peale finišit langevad kui niidetult, ent mõned minutid hiljem juba kiljuvad rõõmust. Seega püsiv tugev treening peakski kasvuhormooni taset peale treeningut suurendama. Võimalik, et Veerpalu jäi vahele seetõttu, et treenis lihtsalt liiga palju. Võistlustel ei jäänud ta vahele, kuna peale finišit ei kihutanud ta kohe dopingukontrolli, enne tuli anda hulga intervjuusid, siis lilletseremoonia jne. Kas teisi tippsportlasi on vahetult pärast intensiivset treeningut kontrollitud? Ei ole küll pädev hindama, kas kasvuhormooni mõõtmise test on vettpidav, ent mitmedki teadlased kahtlevad selles ning mitte ainult eestlased.
Paljud on arutanud, miks Veerpalu oli vormis just tiitlivõistlustel? Ta oli terve hooaja tagaplaanil, ent tiitlivõistlustel tuli, nägi ja võitis. Seetõttu oli ta nii mõnelegi konkurendile ja nende kaasmaalastest spordiametnikele pinnuks silmas ja täiesti võimalik, et dopingujaht võiski olla nende poolt organiseeritud. On viiteid, mis vihjavad Veerpalu dopinguproovi ja dopinguküttide ebausaldusväärsusele, näiteks erinesid A ja B-proov tunduvalt teineteisest. Aga küllap ei suutnud Veerpalu lihtsalt terve hooaja jooksul tippvormis püsida ning tema eesmärgiks olid ennekõike tiitlivõistlused. 15 km klassikadistantsi kuupäev olümpial oli juba mitu aastat varem üles märgitud ning vormi sai ajastatud just sellele kuupäevale. Samuti olid ka määrdemeistrid tähtsal (t)ööpäeval tippvormis, suuski hakati testima juba öösel ning lihvimine käis kuni viimaste minutiteni enne starti. Tõenäoliselt poleks ka määrdemeistrid terve hooaja vältel sellist hullu tööd suutnud teha või siis poleks jätkunud Veerpalul nende kinnimaksmiseks rahalisi vahendeid. Ent tiitlivõistlustel andis iga mees Veerpalu võidu nimel endast parima.
Veerpalu ei näe ka sugugi dopingutarvitaja moodi välja. Nii välimuselt kui ka oma olemuselt. Ta ei janune kuulsuse ja au järele ega ole valmis tegema kõike, et ainult telekaamerate ette pääseda. Pigem on ta tagasihoidliku loomuga ja tegi tippsporti rohkem enda sisemise rahulolu pärast. Ehk siis ta ei armastanud ennast spordis vaid sporti endas.
Ja lõpuks oli Veerpalu kaunis ja veetlev klassikaline tehnika vaieldamatult maailma parim, eeskujuks kõigile suusatajaile. Kui suusatamises antaks stiilipunkte nagu suusahüpetes, polnuks Veerpalule klassikalises stiilis vastast. Ning sellist tehnikat ei ole võimalik omandada ükskõik millist dopingut pruukides!
Miks ei saavutanud Veerpalu edu ühisstardisõitudes? Sest seal üksteise kõrval trügides ja positsiooni eest võideldes ei saanud ta rakendada oma trumpi ehk hiilgavat tehnikat. Miks ei tõusnud Veerpalu tippu vabastiili distantsidel? Ta ise väitis, et pole uisulihast. Kui Veerpalu tarvitanuks dopingut, võinuks ta selle abil omale ka vabalt uisulihase kasvatada ja koguda medaleid nii ühisstardis kui vabatehnikas. Nii tulnuks medalid palju kiiremini ja kergema vaevaga, polnuks tarvis 40. eluaastani rabeleda. Meenutame Salt Lake Citys dopinguga põrunud J. Mühleggi, kes oli kiireim kõigil kolmel distantsil, ehkki klassikalise tehnika osas oli tal Veerpalult kõvasti õppida.
Miks varjas Mati Alaver positiivset A-proovi tulemust ning valetas meediale? Ilmselt oli tal põhjust loota, et B-proov osutub negatiivseks. Kui Alaver teadnuks ette, et B-proov on samuti positiivne, polnuks ju mõtet enam juhtunut varjata ning oma karjääri ohtu seada. Seega uskusid nii Alaver, Veerpalu arst kui ka teised asjaosalised, et Veerpalu pole dopingut tarvitanud ega olnud Veerpalule midagi keelatut sisse söötnud. A-proov selgus vahetult enne MM-i ja ilmselt mõjutanuks šokeeriv uudis ka teiste eesti sportlaste esinemist. Kuid mis peamine, sportlast ei või enne B-proovi selgumist risti lüüa, uudis Veerpalu positiivsest dopinguproovist levinuks kulutulena kiiresti üle maailma. Jah, avalikkusele ja meediale valetamine polnud Alaveri poolt ilus tegu, ent häid valikuid tal paraku polnud. Meenutagem Kristina Šmiguni juhtumit Salt Lake City ajast, kui pärast positiivset A-proovi vaadati teda terves maailmas kui kurjategijat ning me ei saa iialgi teada, mitu medalit Kristina ilma dopingujuhtumita Salt Lake Citys võitnud oleks. "Kiku, jätame selle tippspordi!" hüüdis Kristina Šmiguni elulooraamatus kõike seda õudust pealt näinud õde Katrin. Ja tõepoolest, Katrin Šmigun loobuski tippspordist pärast Salt Lake City olümpiat.
Ent Veerpalu dopingusaaga võib nii mõneski mõttes mõjutada edasist dopinguvõitlust. Kui Veerpalu pika kohtuprotsessi võidab, langeb tõenäoliselt usaldus rahvusvahelise dopinguagentuuri WADA vastu ja tema pädevus võib ka teistes punktides kahtluse alla sattuda. Nii mõnedki küsimused tekitavad vaidlusi, näiteks võivad mitmed astmahaiged suusatajad vabalt tarvitada astmaravimeid, mis annavad neile suusarajal tervete sportlastega võrreldes eelise. On täiesti mõistetav, et terved sportlased on seetõttu astmahaigete peale pahased. Justina Kowalcik on öelnud, et peaks ka kusagilt endale astma hankima. Ühel võistlusel enne starti ironiseeris tema treener: "Täna on võimalus võita väga haiget inimest!", viidates selgelt Marit Björgenile. Ent Björgen tegutseb reeglite järgi, viga on reeglites, mitte Björgenis. Arvan, et tingimused peaksid olema kõigile võrdsed. Muidu võivadki sportlased end ju meelega haigeks teha ja see muudaks kogu dopinguvastase võitluse mõttetuks.
Erinevalt astmahaigetest võib terve sportlane iga pisemagi ravimi tarvitamisel vahele jääda. Piisab nohurohust ja kui siis dopingukütid jaole saavad, oledki kurjategija. Tõenäoliselt ongi enamik tippsportlasi vähemalt treeningperioodi ajal dopingut tarvitanud, sest nõuded on väga ranged. Kõik muidugi ei jää vahele. Lihtsalt, kui Sul on ette näidata arstitõend, siis oled puhas, vastasel korral langed põrmu.
Arvan, et tuleks koostada nimekirjad, millised ravimid on tervisele ohtlikud ja millised mitte, kuid tingimused sportlastele peaksid olema siiski võrdsed. Teatud süütumad ravimid, mille pidev tarvitamine tervisele mingit ohtu ei kujuta, võiksid olla lubatud, suuremate vastunäidustustega ravimid aga tuleks ära keelata. Lubatud võiksid olla siiski peamiselt looduslikud vahendid, et ravimite tarvitamine tervete sportlaste poolt ei saaks igapäevaseks nähtuseks. Kui oled tõbine ja lubatud vahenditega ravida pole võimalik, tuleb lihtsalt võistlustest loobuda. Või siis osaleda paraolümpial.
