Lugeja: mehe sõbrad ei saa aru, kuidas saan nii väikese palgaga reisimas käia

Minu jaoks on reisimine kirg – ma lihtsalt ei saa ilma selleta. Pean saama käia ja näha maailma. Loomulikult ei saa käia nii palju kui tahaks ja seda loomulikult sellepärast, et minu finants ei luba seda. Hiljuti tekkis arutelu, et kuidas mina – kes ma käisin koolis ja olin vahepeal töötu – sain sõita nädalasele puhkusele, kusjuures see polnud mu esimene reis sel aastal.

Minu sõbrad seda ei uuri, sest eks nad teavad, et kui ma midagi tahan, siis ma selleks ka kindlakäeliselt raha kõrvale panen. Sellist asja, et ma reisin, ei suutnud aga mõista elukaaslase sõbrad. Mees kurtiski, et päris mitu tema sõpra on nagu kadedad või imelikud – et kuidas sul naine muudkui käib. No mis ma oskan vastata?

Tõesti on väikese palgaga raske hakkama saada, aga peaaegu iga kuu panen ikka midagi kõrvale. Suur kokkuhoid on näiteks riided – kui mõni mehe tuttav ainult uusi firmakaid kannabki, siis mina šoppan oma riided kaltsukatest ja olen väga rahul.

Teiseks müüsin maha oma auto. Kuna elan linnas, siis ei ole mul seda vaja – ilusasti ajab asja ära ühistransport ja jalgratas, vajadusel ka mehe auto. Uskumatu kokkuhoid remondi, kindlustuse ja kütuse arvelt. Alguses oli tõesti selline uhkuse asi, et auto peab olema, aga praegu olen uhkelt "öko" jalainimene ja lendan selle arvelt sagedamini.

Ma ei käi tihti klubitamas ega pidudel. Harva, ja siis ka mitte nii, et pool palka oleks hakkama pandud. Mõne tuttava puhul juhtub ikka nii, et pühapäeval hoiab kahe käega peast kinni ja nutab taga palka, mis reedel arvele laekus ja nüüdseks ajalugu on.

Mul ei ole vaja mingeid trendikaid tehnikavidinaid. Läpakaga saab tööd teha ja kirju saata. Moblaga saab helistada, mõne fotogi valmis ja ka naela seina lüüa. Aga kõik need muud muusikavidinad, mängud ja tahvlid – ei aitähh.

Kõht on ka täis ja ei söö kogu aeg makarone. Kui on taara äraviimine, siis viimne kui sent rändab reisifondi. Juhutööde raha läheb ka samasse fondi. Seetõttu sain reisida ka sel aastal, kuigi esimesed neli kuud oli sissetulek ainult 300 eurot kuus.

Muidugi tuleb ise ka vaeva näha ja erinevaid lehekülgi uurida, odavaid pileteid klapitada ja asi ära teha. Majutuse koha pealt on mõnigi kord olnud kasu couchsurfingust ja see on ka huvitavam kui suvaline hotell.

Ühesõnaga: mul ei ole uhkeid brändiriideid ja vidinaid, aga saan reisitud. Ma ei korja brände, vaid kogemusi ja mälestusi. Paljuski on see kättevõtmise asi ja paljud saaks omale korragi välisreisi lubada. See on odavam kui nädalaks näiteks Saaremaale sõita või Õllesummeril lällata.