Hilisõhtul teles jooksev seriaal „Sõbrad“ pani ühel öösel justkui punkti kogu loole. Ka sealt käis läbi teema, kas mees on kena naise vastu niisama hea või ootab ta sealt vastu midagi intiimsest. Sarja mehed tegid kiire ja lõpliku järelduse- niisama headust ilusa naise vastu pole olemas! Seda hirmsamaks muutub nende meeste elu, kel käevangus ilutseb keskmisest kenam naisterahvas. Täpselt selline mulje jääb, et mees peabki ümber oma varanduse püss seljas tiirutama. Ikka selleks, et võõrad abistajad ja naeratajad ligi ei pääseks. Ilmselgelt naisele endale selline vangivalvamise süsteem meeltmööda ei ole. Nii ei jäägi muud üle, kui usaldada ja loota, et usaldust kuritarvitama ei hakata.

Eks meedia peksab ka parajalt kella kogu aeg- kuidas ikka armukese pidamist paremini korraldada ja millal vana mees ukse taha visata. See hetk saabuvat siis, kui ta enam ei kuula ja komplimente ei tee. Siis olevat suhe ammendunud ja on saabunud aeg end kirgastama hakata uute mehepoegade tähelepanu ja komplimendisaju all. Olen oma naisele mitmeid kordi selgitanud, kuidas uue kaaslase huvitavus kaob samuti mõne kuuga ja alles jääb samasugune tavaline inimene nagu minagi olen.

Naine omakorda kujutab kogu aeg ette, millised meeletud romaanid on minul iga kassapidaja ja suvalise naistuttavaga. Tal on lausa oma lemmikväljend selle peale, kui selgitan suhtluse platoonilisust. Proua manab näole paljuütleva muige ja kukub norima: „Jaa- jaa... Olete- olete sõbrad! Ikka usun.“ Ja nii iga jumala kord, kui julgen mõne naisterahva läheduses kasvõi hingata liiga sügavalt. Tundub, et hoopis tema tahaks kaheraudsega minu ümber tiire teha, et kõik konkurendid ohutusse kaugusesse hoiaks!