Nõukogude ajal sai kohe eriarsti juurde, jaoskonna arst tuli samal päeval koduvisiidile ja kõige selle eest ei pidanud patsient otseselt midagi maksma! Meditsiinitehnika oli küll maailma tipptasemest maas, kuid arendati järgi. Ehitati haiglaid ja polikliinikuid, osalt küll evakuatsioonihaiglatena, mis tänapäeval liialt suurteks osutunud.

Oli siis ka meditsiinipersonalist puudu, eriti vist õdedest - kuid polnud võimalust parematele jahimaadele minna. Nüüd on osadel erialadel siin õpitut võimalik mujal maailmas rakendada kordades parema tasu eest ja seda kasutatakse ära. Spetsialistide kinnihoidmiseks peaks riik leidma abinõud, mis ei pruugi kajastuda palgas.

Minu meelest on meie meditsiinitöötajad keskmiselt juba üle makstud võrreldes teiste elualade võimalustega. Palka saavad suure kisaga nõuda need, keda on palju ja kelle teenuste puudumine halvaks ühiskonna toimimise. Eriti meditsiinis on streik küüniline ettevõtmine streikijate poolt. Riigipalgaliste streik peaks olema seadusega keelatud ja streikijad tuleks kohtu alla anda.

Vahendeid saaks näiteks meditsiini ümber suunata küll, kui vähendada bürokraatiat, järjest paisuvat kõrgepalgaliste ametnike armeed. Paraku ei tõmba keegi ise endal vabatahtlikult tooli istumise alt. Seda näitab kasvõi haldusreformi takerdumine. Kunagine rumal nõukogude ajalt üleminek tekitas maksumaksjale kaela tohutu arvu pisikesi haldussuutmatuid haldusaparaate, mille töökohad on kui sotsiaalsed ametid kohalike tegelaste äraelamiseks, kes muidu jääksid töötuks või peaksid pingutama tööjõuturul. Suurtes linnades on omavalitsused muutunud korruptsioonipesaks, eriti Tallinnas (kus oń rohkem jagada ja valitseda).

Meil ei ole läinud kõige halvemini, kuid võiks minna paremini. Paremini minekuks tuleb kõigil tasanditel võtta vastu õigeid otsuseid, mitte oleskleda enesekiituse paistel (eriti omane Reformierakonnale). Ehk on streigist vähemalt tõukejõuna kasu. Aga igasugu palganõudmistele - olgu siis tegemist arstide või õpetajatega - EI!

Eile ütles teleris Tartu õpetajanna, et palgaproportsioonid olla riigis käest ära. Tema pidas muidugi enda palka liialt väikeseks. Mina näen asju hoopis vastupidi. Kõrgemalt kui õpetajad haritud eraettevõtjana ei saa ma endale lubada isegi mitte kiirabiauto juhi palka, õpetaja miinimumpalgast rääkimata. Riigihangetel võidavad ainult odavamad pakkumised, allöövõtjad ja maksud tuleb maksta - peatöövõtjale ei jää üle midagi (kui petis pole).

Meditsiinitöötajate ja pedagoogide jaoks kestab nõukogude sotsialism edasi, lisandunud on streigivõimalus. Järjest enam läheneb vajadus diktatuuri järele, vajadus otsuste järele asjade paikapanekuks. Kas me soovime diktatuuri või saame enne selle teket otsustatud?