Lugeja: marsajuht tahtis rahakoti kaotanud memme maantee ääres välja visata

Kas seda nüüd märkimisväärseks heateoks kutsuda, kuid minul tegi see küll südame soojaks. Läksin tööle ja kuna töötan linnast väljas, pean kasutama selleks marsabussi. Marsa jõudis peatusesse, ostsin pileti, istusin maha ning viimasena tuli peale umbes 70-aastane memm, kes hakkas kotist kohe rahakotti otsima, et piletit osta. Otsis ja otsis, aga ikka ei leidnud.

Juhil tiksus kell nii paljuks, et pidi juba välja sõitma. Ütles siis memmele, et ta istugu maha ja otsigu tee peal. Memm istus.

Paar peatust oli marsabuss juba sõitnud, kuid memm polnud senini rahakotti leidnud, muutus juba murelikuks ja sattus paanikasse, kuna tundus, et rahakott võis olla ära varastatud.

Marsajuht hakkas vaikselt ärrituma ning küsis uuesti, kas vanaproua pole siiani raha leidnud. Proua vastas paaniliselt, et ei ole. Juht ei teinud teist nägugi vaid lausus seepeale, et ta võib marsast maha minna.

Siis tõusis proua taga istuv noormees püsti ning ostis memmele pileti, et too saaks kindlalt koju sõita. Sel hetkel asusime juba linnast väljas, suurel maanteel.

Proua rahunes veidi ja ohkas sügavalt, silmad kurvad, lausus: "Aitäh!" Siis tuli juba minu peatus ja pidin maha minema.

Mis edasi sai, ma ei oska öelda, kuid minu loo iva oli see, et häid inimesi veel leidub, kes teevad südame soojaks, aga see marsajuht - no temal puudus igasugune kahjutunne, tal oli peaasi see, et saaks vaid memmelt selle raha ja muu teda ei huvitanud.