Lugeja: majaomaniku tunne ei anna mitte grammigi kindlustunnet juurde, pigem vastupidi
Koguni veerand Eesti elanikest oleks nõus elama üürikorterites, nii selgub värskest majandus-ja kommuniaktsiooniministeeriumi uuringust. "Tulemused näitavad, et inimesed liiguvad paindlikuma elustiili poole, kus elukoht ei määra töökohta, vaid töökoht määrab elukoha, ning inimesed ei ole enam nii kinni soovis eluaset omada, vaid on valmis seda ka üürima," kommenteeris minister Oviir. Delfi lugeja jagab sel teemal oma mõtteid.
Ei tea neist küsitlustest midagi arvata, oleneb suuresti ka sellest, kus kandis küsitleda. Lähed kusagile Viimsi või Tabasalu eramajade piirkonda küsitlema, on vastus ette teada. Aga suures plaanis pole sellise protsendi saavutamine üldse imestamisväärne, pigem oodatav. Isegi suuremat protsenti eeldanuks. Ah et miks siis? No püüan selgitada.
Need ajad on jäänud sajandi(te) taha, kus eluase ehitati eluks ajaks ja veel enamgi, mitme põlve tarbeks. Jah, see on meil tänini veres ja noor pere soetab omale elamise arvestades lastega ja lastelastega jne. Nad arvavad, et investeerivad tulevikku. Väga valesti arvavad kusjuures. Nad unustavad, et lapsed kasvavad suureks ja lähevad oma teed. Päris kiiresti kasvavad, see juhtub isegi enne, kui maja/korteri soetamiseks võetud laen saab kinni plekitud. Keegi ei jää vanemate tallu (vabandust, majja) püsima. Ja siis huikavad üksikuks jäänud vanakesed sadade ruutmeetrite suuruses villas üksteist taga, nähes roppu vaeva selle lahmaka ülalpidamisega. Nii füüsilises kui rahalises mõttes.
See mõtteviis on meil nii üdini veres eluasemete hankimise juures, vähesed oskavad reaalsustajuga tulevikku vaadata ja juba eos arvesse võtta, et miski pole tänapäeva elutempo ja ühiskonna juures igavene.
Ka töökoht mängib oma rolli, täna töö siin, homme pole, leiad selle äkki teisest Eesti otsast või hoopis välismaalt. Kui puudub soov arulagedale igapäevasele paarutamisele, aja surnukslöömise ja oma elu raiskamise osas, tuleb töö- ja teistele vajalikele kohtadele lähemale asuda. Jälle majad müügis, õnn kui korraliku diili saad, enamasti läheb suur osa eluaseme soetuskuludest vastu pükse. Kunagi ei saa maja või korteri müügist seda raha tagasi, mis ise sinna sisse oled pannud. Eluski. Pangale makstud intressid lähevad raudselt müügitehingute juures kaduma, aga läheb muudki.
Siinkohal ongi oma kindel nišš üüripindadel, kus keegi pole oma elukoha külge naelutatud ja see annab üürnikele pisut enam vabadust võimalike elumuutustele reageerimisel. Lendavad lapsed pesast välja, üürivad vanemad endi tarbeks väiksema pinna, kaob töö ühes kohas, leitakse uus üüripind teisal, jääb aega oma tegelike harrastustega tegelemiseks ja kaob vajadus lisatööna kinnisvaramaakleriks olemise järele.
Inimesed vajavad küll pisut stabiilsust, ega päris rändrahvaks ei soovi ka keegi hakata. Eraüüriturg seda kindlustunnet paraku ei anna, peremees võib su iga kell tänavale visata. Siin olekski nähtavasti sobiv koht riikliku üürituru jaoks, mis annaks piisava kodutunde samas säilitades siiski teatud vabaduse iga kell mujale siirduda sind kätest-jalust sidumata.
Usun, et paljudki kinnisvaraomanikest "pankade orjad" pole seda mitte täielikult vabast tahtest, vaid olude sunnil sobiva üürituru puudumise tõttu. Ise pole küll pangale enam midagi võlgu, aga elame samuti juba naisega kahekesi meie jaoks pisut liiga suurel pinnal, oleme selle omanikud. Praegu veel saame selle pidamisega kuidagi hakkama, las ta siis olla, aga ees on pensioniaeg ja kui meist üks peaks veel siit ilmast lahkuma, jääb teine tolle maja otsas püstihädasse. Kas jääb elu viimases otsas võlgadesse ja kolib lõpuks kuuse alla, kuna ei jõua toda lahmakat enam pidada? Ilmselt ongi see me tulevik. Sobiv üüripind, kus me saaks end elu lõpuni kindlalt tunda, võiks siin küll lahenduseks olla. Meile ei anna see majaomaniku tunne mitte grammigi kindlustunnet juurde, pigem vastupidi.
