Esimene ärkamisaeg (1850-1918) oli rahvuse ärkamine, teine (1985-1991) oli poliitiline ärkamine ning kolmas võiks olla majanduslik ärkamine, mille eesmärk oleks riigi jõukuse suurendamine ja vaesuse kaotamine.

Rahvarinde ja IME poliitikute missioon on täidetud ning Eesti riik on poliitiliselt üles ehitatud. Jõukaks pole riik saanud, kuid eesti rahvas on tänulik selle eest, et riik püsib, eriti tänase Ukraina kriisi valguses.

Ansipil said ideed otsa ja ausa mehena astus ta tagasi, kuid Savisaar ei saa ikka veel aru, et ta ei suuda uutmoodi mõelda ega tegutseda. Kõigest hingest loodame, et Kallas koondab enda ümber noort mõtlemist, kuigi on temagi ju vana kooli mees. Eestisse on vaja uut poliitikute generatsiooni, kes lükkaks ära vanade arusaamadega "rahva esindajad". Kui vanad poliitikud ei suuda rahva hüvanguks omavahel koostööd teha, siis peaksid nad kõik areenilt lahkuma.

Kui 90ndatel võideldi Karl Vaino ja Arnold Rüütli vastu, siis tänaseks on valitsejad XXI sajandi mõtlemisele jalgu jäänud. Võimu ei anta aga ilma võitluseta ning seepärast peakski rahvas, eelkõige noored, ärkama.

Kivirähk ja Samost mõtisklevad erakondade populaarsuse tõstmise üle ning loodetavasti muutub poliitikaga tegelemine populaarsemaks eelkõige noorte hulgas. Vanadel poliitikutel tuleb vaip jalge alt ära tõmmata. Me ei saa lubada, et meie saatust juhivad 90ndate dogmadega poliitikud. Nad on oma töö teinud. Äitah neile. Lähme edasi.

Valitseme üliväikest riiki nagu suurriiki

Tänased poliitikud on Eestit üles ehitanud nagu suurriiki, unustades, et me oleme ju väike riik. Riigi halduskulud ja riiklik sektor neelab eraettevõtluses vaevaga teenitud eurod. Haldusreformist on räägitud aastaid, kuid miks seda ellu ei viida? Kas see on liiga kallis ja keeruline, või ei saa mugavustsoonist välja?

Eesti on liiga väike, et ellu viia sellist liberaalset poliitikat, kus igaüks vaatab ise, kuidas saab, ja kõike reguleerib vaba turumajandus. Kotleri turundusteooria on tänapäeva maailmas juba iganenud mõtteviis ning ainuke tee on see, et riik peaks globaalsel turul erasektoriga koostööd tegema. Eesti ei peaks kopeerima suurriigi Saksamaa või mõne muu riigi seadusandlust, vaid tuleks luua enda vajadusest lähtuv süsteem.

Eestis on liiga palju riiklikke institutsioone, mida väikese rahva jaoks pole vaja. Mida nad rahvale pakuvad? Kuidas nad rahvast teenindavad? Ilmselgelt Eesti elab üle oma võimete ning tänased poliitikud uhkeldavad Eesti edulooga Euroopa Liidu rahade najal. Riik kui selline pole ju jätkusuutlik ei majanduslikult ega ka demograafiliselt.

Kiiresti oleks vaja luua väikese riigi valitsemismudel, mis oleks ökonoomne ja innovaatiline. Kui rahvusvahelised firmad vaatavad Eestit kui oma toote testturgu, siis ka poliitiliselt saaks siin testida ja luua uut poliitilist toodet – innovatiivset väikeriigi valitsemismudelit. Kui Skype ja idufirmad vohavad, siis miks ei võiks mõni idufirma luua ka uue valitsemismudeli. Oleme ju innovaatiline maa.

Venelased tuleb integreerida nii, et neil ei tekiks mõtetki Putinit appi kutsuda

Tänased 90ndate poliitikud ei motiveeri Eesti riigis elavaid inimesi ja tekitavad pigem rahvuslikke lõhesid, mis võib ka Eestis esile tuua ukrainataolise kriisi. Poliitikud vaidlevad omavahel lõputult, neil puuduvad ühtsed ideed ja strateegia. Seetõttu rahvas lahkub Eestist.

Rahvas on lõhestatud nii rahvuse kui ka isikliku jõukuse alusel. Eestis puudub tugev keskklass. Integratsioon on läbi kukkunud ja natsionalism tõstab pead. Selle asemel, et motiveerida Eestis elavaid muid rahvusi olema uhked Eesti kui kodumaa üle, tekitavad Eesti poliitikud vastupidist efekti. Poliitikud hoiavad Eestist eemale ka ajusid, kes võiksid Eesti sisemajanduse koguprodukti suurendada. Kardetakse ohtu Eesti iseseisvusele või nähakse tonti immigratsioonis.

Oleme pigem vaesed, aga uhked, on domineeriv mõtteviis. Miks ei lasta Eestisse kvalifitseeritud tööjõudu? Kas inimene, kes on elanud Eestis pool oma elust, ei vääri kodakondsust, kui ta on eestimeelne, vaatamata sellele, et keelt ei oska? Miks Eesti poliitikud on rahvusküsimustes nii jäigad? Miks ei suuda me leida ühist keelt Venemaaga, nii nagu seda teeb Soome? Miks ei ole eestlased uhked, kui nad oskavad vene keelt, mida paljud välismaalased ainult kadestaks? Miks ei ole me ida-lääne vahendaja? Miks ei suuda me Eestis elavaid rahvusi ühendada?

Kas meie riigi üks kaitsemehhanisme ei võiks olla venelaste suurem integreerimine Eesti ühiskonda, et üldse ei tekikski olukorda, kus "Krimmi kuberner" kutsub Putinit endale appi?

Miks ei võiks olla Eestil maailmatasemel küberarmee, millega saaks rahvusvahelistel missioonidel oma rolli täita? Miks ei võiks olla maailmatasemel piirivalve, kes sõja korral koos küberarmeega reageeriks vaenlase rünnakule sekundi täpsusega? Ka sõjanduses peaks Eestil olema oma nišš, selle asemel, et käituda nagu suurriik. Me ei suuda ju Venemaa tavarelvastusega sammu pidada ning peaksime olema nutikamad ja innovatiivsemad, et Vene armeele vastu hakata, seni kuni meile appi tullakse.

Eesti ei ole ju suur riik, et me peaks igale poole oma nina toppima. Ei ole küll kuulnud, et Island, Sloveenia või Luksemburg saadaks oma sõdureid Kesk-Aafrika Vabariiki, samal ajal kui oma riigis lapsed nälgivad.

Kas vastus ei peitu neis poliitikutes, kes elavad oma 90ndate minevikus? Laar kirjutab raamatuid okupatsioonist, Ilves Külma sõja aegse ameeriklasena vihkab venelasi, Ansip on enesekiitja ja natsionalist, Savisaar on lihtsalt susserdaja ja populist. Tõele au andes, ilma nendeta poleks tänast riiki, kuid nad on oma ideedes seisma jäänud. Neil ei ole enam midagi öelda.

Tuleks välja töötada regionaalne turundusplaan

Me ei suuda globaalsel turul võistelda, kui riik ja erasektor ei tee omavahel koostööd, et tugevdada kogu riigi võimekust. Me oleme niigi väikesed ning kui me ei suuda ka omavahel koostööd teha, siis meie võimekus väheneb veelgi. Riigisektor on ebaefektiivne, ettevõtlus kiratseb ning rahvas on motiveerimata. Puudub riiklik turundusstrateegia ja positsioneering.

Miks meie valitsus, eesotsas regionaalministriga, ei saa välja töötada regionaalset turundusplaani, kus on paika pandud Eesti erinevate regioonide positsioneering, mis kogusummas peaks looma kogu Eesti positsioneeringu globaalsel turul?

Narva võiks ju olla tööstuse- ja logistikakeskus, kus firmad üle maailma monteeriks, ladustaks ja transpordiks oma tooteid nii läände kui ka itta. Tartu võiks olla maailmatasemel teaduse-, meditsiini- ja hariduskeskus, Otepää spordi ja turismikeskus, Paide põllumajanduskeskus. Tallinn IT-, kultuuri-, turismi- ja finantskeskus. Kõik väikeettevõtted ja kohalikud organisatsioonid oleksid allutatud ühele kindlale positsioneeringule koos riigi abiga. Riigiametnikud saaksid ka boonustasu ning oleksid motiveeritud konkreetsetest tulemustest nii nagu erasektorgi. Kõik pingutavad koos.

Kehtestame spordimaksu ja teeme maksusüsteemi läbipaistvaks

Äsja lõppesid olümpiamängud. Meie sportlaste tulemused ja kommentaarid peegeldasid seda, et meie riigis on emotsionaalne kaos. Puudub rahvustunne ja vaimustus nagu Veerpalu ja Šmiguni aegadel. Kuidas aga saabki teha tulemust, kui rahvas on nii väike ning sportlastel puudub rahaline ja emotsionaalne motivatsioon?

Kas ei võiks tulevikus olla spordimaks, mis motiveeriks meie sportlasi tulemusi saavutama ning tõstaks kehakultuuri taset, mis turgutaks ka rahva tervist tervikuna? Praegu sportlased teevad ju tasuta šõud ning loomulikult ei saa olla tulemusi.

Maksud peaks olema palju läbipaistvamad. 33% tuleks lüüa protsendihaaval lahti, et inimesed teaksid, mille eest nad maksavad. Mõni protsent võiks ju siis ka spordimaks olla ning maksud üldkokkuvõttes ei tõuseks, vaid muutuksid läbipaistvamaks. See on jälle selline vana poliitiline igand, et keegi ei tea, kuidas makse jaotatakse.

Riiki juhivad majandusinimeste asemel ajaloolased ja politoloogid

Eesti riik on sama suur kui mõni globaalne firma. Miks ei võiks siis Eesti riiki või Tallinna linna juhtida kogemustega firmajuht, kes oleks vaba poliitilistest kammitsatest? Poliitikute asemel peaks rohkem kaasama spetsialiste, firmajuhte ja aatega inimesi, kes on ettevõtlusega tegelenud ning oskavad riigisektorit sama efektiivselt juhtida nagu erasektoritki.

Meie tänast riiki aga juhivad ajaloolased, keemikud, politoloogid ja teised mittemajanduslikult mõtlevad inimesed, kes pole kunagi ettevõtlusega tegelenud ning on harjunud saama palka vaid maksumaksja käest. Pigem luua hästi toimivaid meeskondi sektorite kaupa kui toita riigi kulul lõputut hulka ametnikke.

On aeg kolmandaks ärkamisajaks

Uued ideed nõuavad uusi tegijaid, kes on vabad ajaloolistest kammitsatest ning mõtlevad kosmopoliitselt. Seda meie praegustest nõuka-aja ja Rahvarinde poliitikutest ei saagi loota. Nende ideid on rakendatud 90ndatel ning täna ei ole neil midagi uut pakkuda. Kas tulevikus ongi vaja nii palju poliitikuid ja Riigikogu liikmeid kui praegu Eestis on?

Pigem on ekspert või asjatundja olulisem kui "kõigest kõike teadev" poliitik. Tänased poliitikud tegelevadki targutamisega ning oma koha õigustamisega. Nad oskavad väidelda ja sahkerdada, kuid tegusid pole.

Ainuke tee on lasta peale uus generatsioon, mis koosneks kosmopoliitsetest tegijatest ja oma ala spetsialistidest. Poliitikaga ei teenita raha, vaid poliitika aitab kõigil raha teenida. Riigi jõukuse suurendamine peakski olema kolmanda ärkamisaja eesmärk. Julgeolek on meie prioriteet, kuid ka seda saab osaliselt luua sotsiaalsete meedetega.

Ärkame üles, kallid kaasmaalased - nii eestlased, venelased, ukrainlased, ingerisoomlased kui ka teised rahvused, kes me siin elame ja kes tahavad muuta praegust olukorda Eestis! Ainult omavahelises koostöös saame vältida selliseid olukordi, nagu näeme praegu Ukrainas.

NB! Auhind sellele 90ndate poliitikule, kes kommenteerib antud artiklit.