Lugeja luuletus: "Ma ei lahku"
"Ma ei lahku"
Sini-must-valge on kustumas ühtlaseks halliks
Olgu lahja või kange, kuid ta on ikkagi kallis!
Söetüki ma haaran, kustund mõtte ma läidan
Oh, armsake aade, seniks kõhtu mul täida!
Kui Põhjamaa Sisyphos, mees eemal sul rühib
Ae, ustavaim kaasa, ons voodi sul tühi?
On idapool külm, ent truudusetus läänest
Kohe-kohe kõik muutub, oleme muutuse äärel!
Ma ootan veel veidi, ei kippu, ei kõppu.
Igikestvale muutusele vaid loll ootab lõppu
On reegel nii vaba, nii hästi ta paindub
Liberaalsemalt näpates ju väiksem näib kahju
Meil muulased tulnud, teistpidi siit läinud
Vaid hetkeks, et öelda, kus ära on käinud.
Kes soovib veel tükki? Kes mõrsjat säänset?
Kaasavaraks on tervenisti neliteist käänet!
Kui aeglaselt sõuaks, kui kaugele jõuaks?
Ah, jään ikka koju, mida täitur mult nõuab.
Ei põle seal tuled, vaid küünal veel helgib,
Mõni kaugele jooksnu kaugest õnnest ehk kelgib
Minu õnn asub siin, ainult siit võin ta leida,
Kui tarvis, va loll, siin ka viimseni seisan
Kuid ei, ma ei lahku! Oma Eestit ma ootan,
Hei, Stenbock! Pista "tasku" see liit ja Euroopa!