"Ma ei lahku"

 
Sini-must-valge on kustumas ühtlaseks halliks

Olgu lahja või kange, kuid ta on ikkagi kallis!

Söetüki ma haaran, kustund mõtte ma läidan

Oh, armsake aade, seniks kõhtu mul täida!

Kui Põhjamaa Sisyphos, mees eemal sul rühib

Ae, ustavaim kaasa, ons voodi sul tühi?

On idapool külm, ent truudusetus läänest

Kohe-kohe kõik muutub, oleme muutuse äärel!

Ma ootan veel veidi, ei kippu, ei kõppu.

Igikestvale muutusele vaid loll ootab lõppu

On reegel nii vaba, nii hästi ta paindub

Liberaalsemalt näpates ju väiksem näib kahju

Meil muulased tulnud, teistpidi siit läinud

Vaid hetkeks, et öelda, kus ära on käinud.

Kes soovib veel tükki? Kes mõrsjat säänset?

Kaasavaraks on tervenisti neliteist käänet!

Kui aeglaselt sõuaks, kui kaugele jõuaks?

Ah, jään ikka koju, mida täitur mult nõuab.

Ei põle seal tuled, vaid küünal veel helgib,

Mõni kaugele jooksnu kaugest õnnest ehk kelgib

Minu õnn asub siin, ainult siit võin ta leida,

Kui tarvis, va loll, siin ka viimseni seisan

Kuid ei, ma ei lahku! Oma Eestit ma ootan,

Hei, Stenbock! Pista "tasku" see liit ja Euroopa!