Olin lapsega poes. Shoppasime ja vaatasime igast vajalikku toidukraami poes. Jõudsime juurikateni ja võtsime sealtki mis vaja.

Jõudsime siis kassa järjekorda ja ladusime koos kaupa lindile, kui järsku hakkab plika kõva häälega nõudma: "Tahan anaali!". Mina näeost punane kui peet, punasem kui keeduvähk. Plika aga ikka karjub ikka edasi sedasama sõna. Selle peale hakkas juba kassapidaja ka naerma ja minuga järjekorras olevad inimesed samuti.

Ütlesin siis plikale, et ole tasa. Kuss-kuss-kuss! Järjekorras kostis juba ühe inimese kuldne ütlus, et "tänapäeva noored ei oska privaatselt omi asju ajada..." Vaikin.

Plika ajab aga ikka oma joru edasi... Ma juba vihane, kuna ei saa aru, mis ta tahab. Hakkasin näpuga kõiki kaupu ette näitama. Seda? Kostis EI! Seda? EI! Näitasin siis näpuga teise inimese kaubale ja küsisin, et kas sa soovid banaani? Plika mul aga ikka karjus enda sõna. Ja siis puhkesid enamus inimesi, kes seda kaadrit kuulsid vaikselt itsitama ja nii mõnigi lahkus kasaast kõht kõveras ilma kaubata.

Laps oli siis 1,5-aastane ja alles õppis rääkima. Sellised me lapsed oleme.