Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: libistasin iga päev õlut, kuni märkasin ühel hetkel, et olen täielikus sõltuvuses

 (34)
madrid-13
Foto on illustratiivneFoto: Ilmar Saabas

Igaõhtune lahja alkoholi allalibistamine on saanud minu jaoks meeldivaks traditsiooniks. Täiesti võimatu ja imelik on ilma õlle või siidrita õhtut teleka ees veeta. Ka poes jätan pigem piima ostmata, aga kindlasti pean koju naasma paari õllega. Õhtuti haisen õlle järele ning naine kirtsutab aina rohkem nina. Mis mul viga on? Kas olen õllesõltlane?

Eriti hulludel perioodidel oma elus kaanisin pea iga õhtu kenakese nelipaki omale sisse. Norisin veits naisega ja keerasin magama ära, et uue päeva õhtut samamoodi sisustama hakata. Ma ei näinud oma käitumises mingit probleemi. Teatavasti on ühe keskmise naise kannatus ka üsna pikk ning erilisi etteheiteid vastiku õllehaisu pärast pole keegi julenud teha.

Teatavad probleemi tunnistamise märgid saabusid mu ellu vähehaaval. Kuu tagasi istusin mõnusad kolm tundi Tartu Kliinikumi EMO-s ja sealne lektüür pakkus suurt huvi. Näpu vahele jäi infovoldik alkoholismi äratundmise alapunktidega. Tegin vihikus pakutud testi läbi ning sain tulemuseks õudsed 14 punkti. See tähendas kõige hullema alkohooliku staatust ning kinnitas, et mitte mina ei kontrolli oma joomist, vaid joomine kontrollib mind.

Järgmine joomisest loobuma kutsuv hetk saabus, kui naine ühel õhtul siidrisena mu kõrvale laekus. No oli rõve ikka küll! See suust immitsev läppunud alkoholi hais võttis viimsegi romantikatuju ära. Pigem oli mul tast kahju, et ta nii hädine välja näeb ja alkoholist pehme keelega seal midagi seletada püüab. Pirn lõi vaikselt põlema – sama hale olen mina igal õhtul tema jaoks! Samamoodi haisen ta kõrval ja lämisen midagi oma kelmika joodikuhäälega.

Ega ma oma kainusega veel kaugele pole jõudnud – alles teine päev läheb, aga eks öeldaksegi, et algus on kõige raskem. Kui saab joomisharjumusest lahti, läheb elu juba omasse rütmi tagasi. On naiselgi rõõmu kaine mehe üle, kes enam ta kõrval ropult ei haise.