Need, kes veel jäänud on, on õpilased, kes ise käivad alles koolis. Varsti lähevad needki, sest selle raha eest, mida vald maksab, ei tee seda tööd enam keegi.

Ka minu laps ei taha enam sinna lasteaeda minna, sest ta tajub seda masendust seal. Pole mänguasjugi, millega mängida. Pole kedagi, kes lohutaks, sest asjatundmatu õpetaja abi teeb asja veel hullemaks.

Iga koosolek on kui pooletunnine kerjamine, mis mõjub psühholoogiliselt laastavalt ka juhatajale.

"Äkki kellelgi on mõni lauamäng üle? Äkki keegi saaks tulla ja midagi õue ehitada? Pange lapsed soojalt riidesse, siin on külm jne!"

Kuid oh imet, Toompeale see väike appikarje ei jõua, sest arutlusel on hiigelsummad riigikogu pensionite, palkade, kuluhüvitiste tõstmiseks. Seal istuks justkui seltskond kurte.

Lõpetage ära! Kaua see tööinimeste lollitamine kestab? Õppige majandama ja arvestama nõrgematega, mitte ärge kühveldage ainult endale ja sugulastele raha taskusse! Iga helgemgi pea peaks aru saama, et kui altpoolt on midagi mäda, siis see süveneb lõpuks üles välja.

Kui tööinimene peab lasteaiakoha puudusel või üldse kinnipandud lasteaia pärast lapsega koju töötuks jääma, jäävad riigil ju maksud saamata.

Valiksin hea meelega peaministriks naisterahva, sest arvan, et naine oskaks riiki majandada nagu hästitoimivat kodu. Mehed ajavad globaalseid asju, jättes tihtipeale oma pere (Eesti riigi) väetimad saatuse hooleks. Võin olla seksistik, aga seekord ma seda kampa enam siin vallas ega riigis ei vali. Tööga, mille eest saadake hiigelpalka, pole hakkama saadud. Häbi!