Lugeja: laste mänguplatsid on suitsukonisid, klaasikilde ja süstlaid täis!
Olen kaheaastase poisi ema ning pealinna mänguväljakud on meile hästi tuttavad. Kahjuks aga ei ole ma lapse tervise huvides enam tahtnud poega sinna mängima viia, sest mänguväljakuid ei koristata ning korraliku liiva asemel on seal rohkem suitsukonisid, klaasikilde, nätsupabereid ja väga tihti ka süstlaid.
Suuremaid mänguplatse, näiteks Kadriorus ja Männi pargis, vist koristatakse natuke rohkem ning seal on teatud päevadel isegi võimalik veel olla, pelgamata, et laps vigastada või mõne haiguse külge saab. Kuid mänguplatsid, mis jäävad majade vahele näiteks Mustamäel või Haaberstis, ei ole väikestele lastele sobivad. Pigem on need kasutusel teismeliste või eluheidikute kogunemispaikadena (jah, endiselt!) ning laga, mille need seltskonnad endast maha jätavad, on kirjeldamatult rõve!
Liivakast on täis konisid, prügikasti olemasolu on millegipärast unustatud ning kogu sodi lehvib tuulega mööda liivakasti ringi, märatsushoos on vastu atraktsioone katki pekstud klaaspudelid, mille killud päikese käes vastu sätendavad ning koera junnide vahel krõpsupakkide keskel vedelevad süstlad.
Kaheaastastel, teadupärast, on komme kõik asjad maast üles korjata ning tavaliselt rändavad need otseteed suhu. Ükskõik kui hoolikalt ema põnnil silma peal peab — ikka leiab väike käsi selle hetke, et maas suitsukoni üles võtta ja välgukiirusel suhu toppida just siis, kui ema vaid momendiks kõrvale vaatab. Võite ise ette kujutada, mida ema süda ja närvid ütlevad, kui oma pisipoja käes süstalt või suus suitsukoni näeb!
Siit tekib minul kui lapsevanemal küsimus — miks ehitatakse suured ja uhked mänguväljakud, miks pannakse nende alla suured summad magama, kui neid ei koristata iga päev ja lõppkokkuvõttes on need väljakud lastele ohtlikud?
