Lugeja lapsega kodus ja vihane: no pagan küll, kas mina pole inimväärset suve ära teeninud?
Ma istun siin kodus, vääksuv laps süles, ja mees teatas tund tagasi Skype vahendusel, et läheb sel nädalavahetusel sõpradega festivalile. Moka otsast mainis, et sa vist ei saaks kaasa tulla. Ega tõesti ei saa, kallis, kui selliseid otsuseid teed üleöö, kurat!"
""Mind valiti kaineks autojuhiks," oli tema vabandus. Leevenduseks justkui, aga mida see leevendab? Ta läheb tuhandetega möllama ikka, mina norutan kodus, teades, et lapse mõlemad vanavanemad ei saa teda ka parema tahtmise korral hoida. Jääks siis solidaarsusest üheks nädalavahetusekski koju aga ei, lõppes Õllesummer ja algab Positivus. Aga minu suvi? Kedagi ei huvita. Vähemalt lohutab mind, et mitmed mu sõbranjed on sealsamas ja hoiavad ehk silma peal mu mehel, sest ega ma tegelikult seda kaine juhi juttu ikka ei usu, tüli üles kiskuda ennetavalt pole aga vist mõtet... Eks me näe, mis seisus ta tagasi tuleb. Aga no kui raske on varem mõelda et oleks tore koos minna ja koos ka lahendus võimaluse leidmiseks luua...
