Muidugi oleks mõnes mõttes lihtne laps hommikul autoga kooli viia, paraku jääb kool sellisele marsruudile, et trolliga jõuab sinna palju mugavamalt kohale - troll peatub peaaegu koolimaja ees. Samuti on meie perekonnas ainult üks õnnetu autoloks, mis on ka pereisa käsutuses - sel kellaajal, kui laps uksest välja trollile läheb, peab isa olema juba 20 minutit teises linna otsas tööpostil. Mõttetu oleks last pool või kolmveerand tundi varem kooli viia. Mäletan selliseid lapsi oma lapsepõlvest ja kooliajast - maaliini bussi või emaga kooli saanud laps konutas pimedas (kujutlege koolikoridore veebruaris kell veerand kaheksa hommikul!), üritas õppida või magas pingi peal poolelijäänud und täis. Ei taha oma lapsele sellist saatust.

Küll on aga tõsine probleem koolikoti ja muu tavaariga. Ei, laps ei tassi mittevajalikke asju kaasas, aga kõik on nii mõttetult, väga mõttetult suur ja raske ja paljuski dubleeritud. Inglise keele õpik on klantspaberil A4 lahmakas, mille juurde kuulub samasugune A4 lahmakas töövihikut, eraldi sõnade vihik (miks küll?!) ja harjutuste vihik. Muusikaõpik kaalub ise oma pool kilo + töövihik rütmika ja teooria jaoks. Matemaatikaõpik? Hiiglaslik! Sellega saaks kellegi ilma suurema vaevata oimetuks lüüa. Lisaks veel vihik harjutuste jaoks. Eesti keeles on eraldi kirjandite vihik, harjutuste vihik ja lugemispäevik! Klassijuhatajaga sel teemal rääkides tembeldati mind hüsteeriliseks emaks, kes ei jaga haridussüsteemist mitte muhvigi. No tore on.

Kui peale kooli on veel muusikakool, siis lisandub sinna juurde veel hiiglaslik viiulikast, sest mingil põhjusel tundus nii mulle kui lapsele hea mõte õppida justnimelt viiulit ja selle alla sai kenake summa raha pandud. Praegu mõtlen, et oleks võinud lihtsuse mõttes lapse klaverit õppima panna (vähemalt ei pea seda neetud klaverit kaasas tassima!), aga viiul meeldib lapsele väga. Kardan väga, et talvel võib tekkida olukord, et laps peab tassima oma rasket koolikotti, viiulit, suuski ja kunstitarbeid ühel ajal. Kui selline olukord peakski juhtuma, siis ma ausalt öeldes annaks lapsele vist taksoraha.

Millegipärast on väga irooniline, et algkoolilapsed tassivad oma kehasuurusega võrreldes tohutuid koolikotte + lisavarustust, samal ajal kui keskkoolis võib juba vabalt kõik ained ühte kaustikusse kokku kirjutada ning ülikoolis piisab lihtsalt pisikesest kergest notebookist, läpakast, et oma asjad aetud ajada. Või siis ühest kaustikust.

Kõige selle tõttu olen vist selle idee pooldaja, et võimalikult palju õppest digitaalseks muuta. Ma ei poolda küll mõtet, et lapsed võimalikult vara ekraani taha istuma surutaks, aga mis on alternatiiviks?!

Muidugi, üks alternatiiv on. Variant oleks päevi ainete kaupa grupeerida. Lapsed peavad küll õppima järjest rohkem ja rohkem, aga kui ma oma vanu päevikuid vaatan, siis mul oli teises klassis mitu sellist päeva, kus oli tundideks näiteks eesti keel, eesti keel, matemaatika, matemaatika. Ja teisel päeval kehaline, kehaline, muusika, looduslugu. Neljandas klassis, ma praegu vaatan, oli ühe esmaspäeva tunniplaan: eesti keel, matemaatika, kirjandus, matemaatika, eesti keel. Mõistlik! Ained olid päevade kaupa ära jaotatud, kaasas pidi selle võrra vähem tassima. Ja ained vaheldusid, mitte ei pidanud ühte asja reast õppima.

Kott, kuhu sa lapse viid...

Haridusminister võiks tudengite kottimise asemel tegeleda palju põletavamate probleemidega, näiteks algkooli hariduse füüsiline kättesaadavus väikesele lapsele.