Lugeja: lahkusin töölt alavääristamise tõttu

Olen end alati kiireks ja asjalikuks töötajaks pidanud, varasematelt ülemustelt ikka kiita saanud ning kiirelt asutusesiseselt karjääri teinud. Viimane kogemus toidupoe kaubapaigutajana aga mõjus kui külm dušš. Sain teada, et olen maailma kõige aeglasem inimene ja lisaks oma tegemistes suisa kilplane!

Juhatajal oli omapärane komme kõiki alluvaid nende poolelioleva töö juurest eemale kiskuda. Vaevalt sain ühe päeva harjuda piimatoodete letis asju korras hoidma, kui juba järgmisel päeval oli minu ülesandeks hoopis jookide väljapanek ja triiki täis laost varude ülesotsimine. Selleks oleks ilmselt küll sonarit ja narkokoera vaja läinud, kuna kaubad olid nii tihedalt üksteise vastu peitu pressitud.

Jõudsin paar tundi joogiriiuleid korrastada, kui sain järgmise sahmaka peapesu. Ma ei olnud märganud, et sama õllesort on kahe koha peal väljas. Kuidagi väga vastu hakkas pikapeale selline halvustav ja nipsakas suhtumine. Töötaja ei ole nii lühikese ajaga veel osakonnast sottigi saanud, aga ikkagi on vaja etteheitvalt märkusi teha. Samal ajal tunnistas juhtkond ise ka, et osa töölisi on veel meeskonnast puudu.

Mulle jäi segaseks, miks puuduolevate töötajate ülesanded ja koormus ilma küsimata olemasolevatele inimestele laotatakse? Mitte mingit preemiat ega selgitust seoses pideva tagantkiirustamisega me ei saanud. Küll aga saime pideva süütunde, et oleme rumalad ja aeglased.

Rumalad ja aeglased me ilmselt ka olime, kui ei olnud võimelised ühe inimesena kogu aeg kolme tööd rühmama. Vahepeal tundsin, et peaksin ehk hindu jumalusena mõned lisakäed ja -jalad välja punnitama. Siis oleksin saanud ikka mitme eest ringi joosta ja muudkui tempot tõsta.

Just sõnaga "tempo" puutusin sellel töökohal liigagi palju kokku. Juhatajale kangesti meeldis meie ees käsi kokku plaksutada ning "tempo-tempo" hüüda. Mõttes joonistasin talle väikesed tumedad vuntsid nina alla ning vasaku käe sirgelt püsti. Just sellise tegelasena nii ogaralt oma tempot taga ajav juhataja meile kõigile mõjus. Samal ajal ei olnud tal pahatihti omalgi aimu, mida ja kuhu paigutada. Väga raske on orienteeruda ülesannetes, kui neid muudetakse sealt poolt, kust tuul puhub.

Eile hommikul tegin raske südamega otsuse: ma ei jätka enam selles ettevõttes töötajana. Isegi meeldiv nädalavahetus ei suutnud peast pühkida alandustunnet ja naeruvääristamist töökohal. Oma tõuke andis ka teadmine, et meie poe juhataja käitumismaneer olevatki selline sõjakas.

Mina kui reatöötaja temaga seal vaidlema ja taplema ei tahtnud hakata. Ega asjata öelda, et kellele ei sobi, see lahkub. Nii lahkusin minagi absurdselt stressirohkest töökohast.