Põhimõtteliselt võib Nestoriga nõus olla ainult miinimumpalga tõusu ja tulumaksu vähenemise osas, ülejäänud jutt tundub olevat puhas fantaasia. Näiteks, kust otsast odavnes ostukorv? Isegi turbomakaronide hinnad on tõusnud, rääkimata muudest toiduainetest.

Mu tutvusringkonnas on inimesi, kelle palk pole tõusnud vähemalt eurole ülemineku ajast ja lähiajal pole seda samuti oodata. Ma ei vaidle vastu, et on ka inimesi, kelle palk tõesti on tõusnud, kuid selle suure palgatõusu juures on nende ostujõud siiski vähenenud.

Tulles nüüd küsimuse juurde, miks keskmine palk nii vilets on – ma ei räägi siin 1065 eurost, mida saavad hea rabamise juures mõned ehitajad ja väljavalitud keskastme juhid, vaid pean silmas seda keskmise lihtsa töölise sihtgruppi, kes ca 500 euro eest neto töö ära teeb –, siis tulevad esile järgmised põhjused.

Suured kaubanduskontsernid, Selver, Rimi, Prisma jne, ei tõsta palku põhimõtteliselt, olgugi, et võimalusi oleks piisavalt. Parimal juhul võimaldatakse töötajale mingit mõttetut boonust, mida nad nagunii ei kasuta.

Siis tulevad väikeettevõtjad, kes üritavad kuidagi oma asja ajada, vahendid, millega tasuda, on neil pidevalt pakutava teenuse all kinni.

Ehitussektoris käkivad töötasu ära vahendajad. Kui küsida, mille poolest erineb eesti ja saksa ehitaja poolt loodav lisandväärtus, siis palun: Eestis söövad lõputud vahendajad selle ära. Näide on lihtne, maja renoveerimise käigus anti katus alltöövõttu, too firma ostis materjali ja andis töö omakorda alltöövõttu, too firma andis selle jällegi edasi. Kui neli või viis firmat ühe ja sama katusega oma firma kulud kaetud saavad ja natuke kasumit ka, palju siis töörahaks üle jääb?

Kolmandaks on süüdi riik oma röövelliku maksupoliitikaga, mis vägistab tööandjaid ja töövõtjaid, suunates kogutud maksuraha kuhugi musta auku ja kahtlase väärtusega afääridesse.