Lugeja küsimus: kui üks sõber aitab teisel elust lahkuda, siis kuidas toimivad praegused seadused selle juures, et see kõik toimiks nii-öelda seaduslikult?

Vastab meditsiiniõiguse spetsialist, Raidla Lejins & Norcous vandeadvokaat Ants Nõmper:

Teise isiku tapmine on keelatud ja selles mõttes on seadus ju lihtne ja kõigile arusaadav. Eutanaasia debatti peetaksegi selleks, et jõuda arusaamisele, kas kehtivat seadust on vajalik muuta ehk kas lubada teatud tingimustel teisel isikul aidata siit ilmast lahkuda.

Eutanaasiast arusaamise teeb keeruliseks mitmete erinevate nähtuste nimetamine eutanaasiaks. Kõige õigem oleks eutanaasia all mõista seda, mida kirjanduses nimetatakse aktiivseks eutanaasiaks ehk teise inimese elu lõpetamist humaanselt viisil (niivõrd kuivõrd teise elu lõpetamine üldse humaanne olla saab). Tüüpiliselt viiakse see läbi erinevate ravimite süstimisega, mille eesmärgiks on surma esilekutsumine.

Eutanaasiaks ei ole põhjust pidada seda, kui lähedane isik surija palvel toob talle näiteks terve purgi unerohtu ja surija need ise endale sisse võtab. Sellisel juhul on tegemist enesetapuga ja lähedane isik on lihtsalt aidanud kaasa enesetapule. Tapja on seejuures ikkagi raskelt haige inimene ise.

Samuti pole eutanaasia see, kui lõpetatakse meditsiiniliselt mõttetute ravivõtete tegemine. Loomulikult võib see kaasa tuua patsiendi kiirema suremise, aga surm saabub siin ikkagi patsiendi tervise halva olukorra tõttu, mitte seetõttu, et arstid midagi tegi või jätsid tegemata. Loomulikult tuleb arvestada, et aktiiv- või intensiivravi lõpetamine ei saa toimuda meelevaldselt, vaid eeldab mitmest arstist koosnevat konsiiliumi ja teema läbiarutamist ka patsiendi endaga või tavaliselt patsiendi seisundist tulenevalt patsiendi lähedastega.