Lugeja küsib: pidutsen ja flirdin meestega – kas see ongi keskeakriis?
Mind ootas kodus vihane mees ning kaks last. Hommikul oli tarvis sõita Põltsamaale mehe vanemate juurde lõbusat nädalavahetust veetma. Terve selle päeva oli mul pohmell. Juba autosõidu ajal oli mul raske head nägu teha, ootasin vaid hetke, mil lõpuks kohal olema. Metsapeatuse palumine oleks veidi imelik. Kohapeal pidin pidevalt kuulama ämma jutlust sellest, kuidas vastik suveilm rikkus kartulisaagi ära. Muidugi jagas ta mulle ka kokandusretsepte, millest mul täiesti ükskõik. Kõige tipuks kurtis veel, et mu mees on kuidagi kõhnaks jäänud ning loomulikult olen mina selles süüdi. Peaksin ju rõõmsalt pliidi ees passima ja süüa serveerima. Ja muidugi lapsed. 10aastane Karen jooksis ringi ja nõudis pidevalt tähelepanu. 16aastane Sander-Thor aga vingus, kui igav tal on, et tahaks linna tagasi sõita. Ja siis selle keskel mina. Mul oli igav, tõesti oli.
Isegi seks on muutunud rutiinseks
Pühapäeval sõitsime linna tagasi ja olin viimaks pohmakast jagu saanud. Jõudsime koju, tegin süüa, vaatasime koos telekat, lugesin krimkat ja läksin magama. Esmaspäeval tüüpiline rutiin, lastele ja mehele süüa, siis oma igavat kontoritööd tegema, õhtul koju. Kolmapäeval tegi mees vihjamisi ettepaneku, et oleks aeg seksida, pikk vahe on sisse jäänud. Olgu, üritasin ka nautida, aga seegi oli pigem osa rutiinist.
Ütlen ausalt, mul on enda elust nii kõrini. Kui ma olin 25aastane, tundus, et kõik teed on lahti ja võin kõike teha, nüüd tunnen, et olen oma enda elus lõksus. Muidugi, väliselt paistab, et kõik on ideaalne. Saame lubada, et käia mitu korda aastas reisil, meil on kena korter Kalamajas ja mõlemad lapsed on koolis tublid. Aga ma tunnen, et mu perekond ja ka sõbrad võtavad mind kui robotit. Olen suutnud end ümbritseda inimestega, kes elavad oma pisikeses mullis. Sõbrannad tõesti räägivad, kuidas midagi vaaritada ja istuvad päeval kuskil naistefoorumites ning arutavad seal mõttetutel teemadel. Mind jätab see täiesti külmaks. Ma tahan elada reaalset elu, suhelda inimestega ning tunda vabadust. Äkki see ongi paljuräägitud keskeakriis? Olen praegu 42, mulle ei tundu see tegelikult üldse vanana. Elame aastal 2014, pole enam nii, et 30 ja elu on läbi. Ma tahan tutvuda uute inimestega, väljas käia ning spontaansusi.
Unistan oma pisikesest kohvikust
Rääkisin mehele, et tahan töökohta vahetada ja võib-olla ka kooli minna. Õpiks seal ärijuhtimist ning saaks ehk ka vahepeal praktikal käia. Mul on väike unistus avada ühel päeval oma kohvik. Tean, see kõlab ehk naiivselt, aga ma usun, et see on täiesti teostatav. Ma tahan välja oma kontoritoolist, kus mulle vaatavad arvutiekraanil vastu erinevad arvud. Töötan analüütikuna, see on ametlik töönimetus. Kõlab väga põnevalt, eks? Ilmselt oleksin kohvikuga alguses miinuses ja peaksin isegi laenu võtma, aga see oleks midagi, mis paneks mu silmad särama. Mees kritiseerib, et see on kõige rumalam mõte üldse, aga mida tema ka teab. See ongi kõige jubedam, oleme koos olnud peaaegu 20 aastat, aga mulle tundub, et ta ei tea minust eriti üldse.
Rikun mehe seatud kodukorda
Käin viimasel ajal rohkem trennis ning väljas. Tutvun alati pidude ajal uute inimestega ning olen ka kohanud neid, kellega olengi suhtlema jäänud. Inimesed, kes on umbes 30 ringis, ma ei tunne mingit vanusevahet, küll aga kirge vabaduse vastu. Mehele ei meeldi, et väljas käin, on pannud isegi paika ranged kellaajad, millal pean kodus olema. Loomulikult olen kodukorda rikkunud, aga siiani on ta andestanud. Usun, et ta ei arva, et ma teda petan, ega ma seda tegelikult teegi. Mõne kena mehega on isegi kiusatus olnud, aga ma tean oma piire ega torma pea ees kellegagi voodisse. Samas tean, et praegune olukord ei saa igavesti kesta. Mine tea, äkki lähevad need tujud üle ja muutun taas malbeks koduperenaiseks?
Või lähen ikka ühel hetkel oma teed? Lapsi ma loomulikult ei jäta, aga mehe osas ma nii kindel pole.
