Lugeja küsib: miks ei võiks kümmet riigipalgalist rahvakunstnikku valida rahvas?

Riik otsustas võtta kuupalgale kümme loomeinimest, kelle valivad järgmise aasta alguseks välja kaks komisjoni, mille moodustavad kirjanike liit ja kunstnike liit. Viimaks ometi saab käputäis rahvakunstnikke lõpetada virelemise ning lubada endale igakuiselt eluaset ja toitu. Jaanuarist hakkavad nad saama keskmist brutopalka 1050 eurot kuus.

Selle kava vastased tõmbavad rasvaseid paralleele Pätsi vaikiva ajastu ja nõukogude ajaga, mil riik tahtis kangesti ise otsustada, et missugune see õige kunst peab olema.

Nende etteheidete valguses on veider, miks riik ei lase rahval ise otsustada, millistele rahvakunstnikele me palka maksame. Kas e-tiiger on nii uimaseks jäänud, et hammas ei hakka peale?

Mina tahaksin küll kõikide soovijate hulgast ise valida, kellele oma maksuraha annan. Nii ei saaks rahvas pärast nuriseda, et palka makstakse kahtlaste teenete eest või siis kellegi onupojale.

Enamik jääb niikuinii kuivale, aga põnev oleks jälgida, kelle me kõik koos oma kunsti ja kirjandust edendama valime. Pärast ei kutsuks keegi neid kunstnikke põlastavate nimedega nagu riigikulturnikud, riigimaffia, paberimäärijad või saviväänajad – nad oleksid tõelised rahvakunstnikud ja rahvakirjanikud.