Lugeja küsib: miks ei võiks ka Eestis olla mõned sõnad keelatud?
Kui minna tagasi teatritüki juurde, siis etenduse kirjelduses nägin heade näitlejate nimesid ja huvitavat süžee kirjeldust. Etendust vaadates aga imestasin, et miks ei olnud kirjelduses mingit märget, et ei pruugi sobida alla-16-aastastele või midagi sarnast. Teatrilavalt karjus mu kõrvadesse korduvalt labane roppus. Näiteks sõna "kajaka***t" või väljend "mine mu nina alt minema" - jah, see ei ole ropp, kuid öelge seda valjult, sõnade vahel pausi pidamata ning kõiki tähti rõhutades, nagu seda etenduses korduvalt tehti.
Lisaboonusena oli imelik vaadata, kui lavale toodi erootilise miljöö loomiseks kahemeetrised pornopildid. Täiskasvanud teavad küll, milline näeb välja suguakt, kuid kas tõesti sobivad teatrikultuuriruumi (ja veel ette hoiatamata) pildid, kus on alasti naise jalad laiali ning mehe peenis tema tupes? Minu piir ületati. Ebameeldivamaks tegi asjaolu veel see, et mõned vanemad olid kaasa võtnud ka oma lapsed. Ja miks nad ei olekski pidanud – nagu eelnevalt mainitud, etenduse kirjeldus ei viidanud kuidagi sisule, mis ei pruugi lastele sobida.
Tegelikult ei maksa ainult teatrietenduse ümber tiirlema jääda. Tegemist on üldisema küsimusega meie meediamaastikul.
Paljudes eesti sarjades ja filmides kuuleb äärmiselt roppe väljendeid. Jah, inimesed ropendavadki, aga kas see on õigustus sellele, et televiisorit tööle pannes pean ma kuulma, kuidas keegi p***i saadetakse? Need saated ei ole eetris hilisõhtul, vaid ajal, kui kogu pere on elutoas. Püüa siis hoida paariaastast last, kes alles õpib rääkima, eemal sõnadest, mis tema sõnavarasse kuidagi ei tohi kuuluda.
Eesti Vabariigi põhiseadusega on keelatud kellegi solvamine ja tema hea maine ja au rikkumine, aga kui sõnad eelnimetatu alla ei kuulu ning on öeldud vaid nii-öelda suusoojaks, oleks nagu kõik õige. Roppuste ütlemine tundub olevat lausa huvitav ja naljakas. Tooks näite suvisest Eesti Tarbijate Keskühistu reklaamist, kus suurel rohelisel loosungil oli lause "Mine p***i!" ja ETK poolne kommentaar oli vaid, et tegu on heatahtliku esialgselt varjatud reklaamiga, mis kutsus inimesi minema poodi.
Võib küll öelda, et igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel, kuid kui ikka aus olla, siis ega see reklaam teisiti mõtlemiseks ruumi ei jätnud. Siin ei olnud küll rahva seas levinud esmamõte sõna-sõnalt välja kirjutatud, kuid ikkagi kasutati rahva tähelepanu võitmiseks roppu alatooni. Milleks? Olen enam kui veendunud, et sama suurt rahva tähelepanu saab ka teisiti.
Sellise kahemõttelisuse toomine igapäevaellu muudabki kõik m***id ja p***id normaalseks ja tõenäoliselt on hetkelgi inimesi, kes seda loevad ja mõtlevad, et miks siis ei võiks sellised sõnu igapool olla – elu ju ongi selline. Arvan, et elu ei ole selline, vaid tegemist on nõiaringiga, kus kõikjal meie ümber on labasust ja me võtame seda igapäevaellu ning kuna see on igapäevaelus, jõuab see igale poole meie ümber. Kusagilt tuleks seda nõiaringi natuke kärpida.
Leian, et ebatsensuursete sõnade meedias kasutamise keelamisega ei saa kellegi sõnavabadus riivatud. Kõike saab väljendada ka viisakalt. Väga paljudes teistes riikides on sellist asja piiratud. Üks hea näide on ameerika komöödiasari "Kaks ja pool meest". Sari on eetris aastast 2003 ning räägib meeste elust, alkoholist, seksist. Siiski ei kuule seal sarjas ebatsensuurseid sõnu, mis tekitaksid piinlikkust, aga vaatamata sellele saab kõik väga värvikalt öeldud. Miks ei võiks ka Eestis tekkida arutelu sõnade keelamiseks kultuuris ja meedias?
Kus siis läheb piir tõetruu sisu ning liigse labasuse vahel? Kas meedia võiks kasutada vähem labasust?
