Võrreldes teiste metropolidega, paistab Tallinnas just eriti silma see, et elementaarne viisakus on teisejärguline. Näiteks kiputakse unustama järgnevaid asju: enne lastakse inimesed uksest välja kui ise sisse tormatakse, kui jala peale astutakse, võiks vabandust paluda ja rahvast täis ühistranspordis võiks enne teistest mööda pressimist öelda: "Vabandust, kas mööda saaks?"

Selle asemel aga surutakse ennast koos koti või ranitsaga nagu lukuaugust läbi.

Miks on Eesti ühiskonnas elementaarne viisakus teisejärguline? Äkki on asi inimestevahelistes suhetes - et eestlased kipuvad üksteisega vähe suhtlema ja siis sellepärast pigem vaikitakse kui öeldakse asju välja. Niisamuti on ka viisakusega. Ollakse juba harjunud mitte midagi ütlema.

Kas me oleme juba harjunud ka sellega, et meiega ei käituta viisakalt ning mõtleme: las olla? Las see poemüüja mühatab poes ja las inimesed talluvad ühistranspordis jala peal. Ei ole mõtet ju hakata midagi ütlema ka, tahaks lihtsalt kiiresti koju jõuda.

Viisakus näitab hoolimist ning seda pole kunagi liiga palju. Lihtne on olla matslik ja mühakas, kuid see ei näita meie kohta mitte midagi muud kui vaid piiratud mõttemaailma.

Me ju kõik tahame, et meiega käitutaks hästi, aga käitume siis teistega ka hästi!