Emadepäeva tähistamine on kuidagi südamelähedasem, kuna naise loomus ei luba oma lapsest nii kergekäeliselt loobuda ja end põhja juua. Muidugi leidub ka õllelembeseid emmesid, kuid üldpilt on võrreldes meestega ikka tunduvalt parem.

Tubli kolmveerand oma elust pidasin isa sel tähtsalt päeval meeles ja sõitsin ekstra maale külla kingitust viima. Alati sain vastuseks, et miks ma kulutasin ja poleks vaja olnud. Kui ma sealt üldse mingi vastuse sain. Mõnikord ta kas polnud peolt kojugi jõudnud või magas pohmelli välja. Sellest ajast saadik ei salli ma alkoholi järgi haisvaid inimesi mulle näkku rääkimas. Eks isagi kippus kallistama ja oma tundeid väljendama viinalaksu all olles. Kaine peaga kõndis ta minust mööda ja küsis lakooniliselt, kas koolis on hästi. Ikka hästi, kuidas siis muidu.

Kahekümnendates astusin pikka aega ise tema viinalõhnalistes sammudes. Kainelt ikka kammitsetud ja tõsine olles ning alkoholivine all ülevoolavalt ja tundeliselt teistele peale lennates. Hale, võiks selle perioodi ja tollase inimese kiirelt kokku võtta. Hirmus kurb on see, et minu isa sellest haledast kujust paremaks pole saanudki. Viimased kaks aastat ma lihtsalt ei vasta tema kõnedele ja ei helista ka ise. Ei isadepäeval, ei tema sünnipäeval - ükski päev pole piisav selle numbri valimiseks ja taas pettumiseks.

Mul ei ole vaja oma ellu inimest, kes kallistab kaheliitrist õllepommi parema meelega kui oma last. Ja Selverisse ma mõnda aega oma jalga ei tõsta - kuni need isadepäeva kuulutavad meened on sissepääsu juurest ära koristatud lattu uut aastat ootama.


Hea lugeja! Jaga meiega oma isast lugusid, olgu need siis positiivsed või negatiivsed. Mõtteid, lugusid ja kirjeldusi saab saata aadressil rahvahaal@delfi.ee!