Eestis on kujunenud rusikareegliks see, et humanitaaralade õpilased jäävad lõpetades erialase tööta või peavad ümber õppima. Ühelt poolt on see osapooltele muidugi traagiline, kuna kulutatud aeg ning ka raha peaksid ju olema tulevikuinvesteeringuks, kuid samas teeb kohalik haridusturg ise oma korrektuurid ning niiöelda loodusliku valiku. Kui tudengihakatisele enne ei koitnud, et valitud erialaga pole Eestis midagi peale hakata, siis peale lõpetamist supermarketis rügades või Töötukassa uksi kulutades jõuab reaalsus paraku üsna karmilt kohale. 

Enamik nn. pehmetele erialadele õppima asujaid oleks esiteks justkui eluvõõrad ning lähtuvad oma valikuid tehes sellest, et emb-kumb: ei jagata matat või kardetakse rääkida vene keeles. Teisalt järgitakse ka liialt teiste arvamust ning erialade valikul otsustatakse just sõprade või tuttavate heakskiidu põhjal. Muidugi mängivad siinkohal ka tähtsat rolli ülikoolide madalad vastuvõtutingimused ning tegelikult teadlik arusaam sellest, et koolitatakse tulevasi töötuid. Ometi sellest kõva häälega ei räägita, kuna iga õpilase pealt saadavad summad on ühe kõrgkooli funktsioneerimiseks vajalikud.

On siililegi selge, et millegi saamiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Oma tänase eriala valikul ei lähtunud ma mitte ühesti ülalpool toodud kriteeriumist. Esmalt olin teadlik kõrghariduse olukorrast Eestis ning olen alati tahtnud õppida just seda ala, mis mulle tänapäeval leiva lauale toob. Samuti pole mul olnud kunagi mitte mingit probleemi just reaalainetega, mida tõestab ka fakt, et lõpetasin ühe Eesti mainekama keskkooli. Nimetagem seda siis teadlikkuseks, heaks õnneks või looduslikuks valikuks - tegelikult ju vahet pole. Mulle on alati minu "pehme" eriala meeldinud ning ma olen selles ka väga tugev. Hetkel olen omandamas doktorikraadi ning tänu suurele tööle olen endale nime teinud nii siinpool kui ka teisel poole Eesti piire.

Paljud nn. pehmete erialade õpilased ei taju kas hetke- või tulevikuolukorda ning teevad oma erialavalikud suhteliselt uisapäisa. Kui lähtuda sellest, et Eesti rahvastik väheneb ning üha rohkem kasvab nõudlus spetsialistide ning praktilist tööd ära tegevate inimeste järele, siis peaksid tänased kõrgkooli astujad sellele kindlasti mõtlema. 

Pole just eriti motiveeriv olla kõrgharitud töötu või putkamüüja, keda ei väärtustata töömaastikul just sellepärast, et ta omal ajal näiteks filosofeerimise eriala valis. Raha ning oskusi saab alati ju omandada, kuid maha visatud aega enam tagasi ei keri.