Lugeja: kuidas saab politsei meid kaitsta, kui nende kohalejõudmine võtab mitu tundi?
Esimene kord oli varasügisel, kui ühel soojemapoolsel ööl pärast voodisse minekut kuulsin oma kodu välisukse taga imeliku tegutsemist. Asja kontrollima minnes avastasin sealt ühe noormehe, kes mind nähes kiiremas korras põgeneda üritas. Tema teekonda takistas maja ümbritsev aed ning koer, kes toast välja oli jooksnud. Kogu see sündmus leidis aset umbes kell pool üks ning tegemist oli tööpäeva varahommikuga.
Kui olin suutnud põgeniku peatada, ilma igasuguse füüsilise kontaktita, helistasin politseisse. Telefonile vastati väga kiiresti ning hääl teiseltpoolt teatas, et patrull saadetakse koheselt minu juurde. Ma ei kavatse asja huvitavamaks ajada vaid paljastan kohe tõe, et patrull jõudis minu juurde kaks tundi hiljem ehk siis pool kolm öösel. Ja need kaks tundi ootasin ma õues koos selle noormehega, kes tahtis minu koju sisse murda.
Oli hea, et tegemist oli väiksemat kasvu ja kõhetu tegelasega, keda oli lihtne ohjeldada. Kuid mis oleks saanud siis, kui tegemist oleks olnud paadunud retsidivistiga, laksu all narkomaaniga või lihtsalt sügavalt ükskõikse inimesega, kes oleks olnud relvastatud terariista või mõne muu relvaga? Ma ei ole mingi supermees, et suudan igale jõmmile vastu astuda ning erinevais relvis tegelasi kahjutuks teha. Arvan, et mõne tugevama tegelasega kokku puutudes oleksin oma tervisega riskinud või lausa elust ilma jäänud.
Kuna see oli esimene kord, siis ma arvasin, et politseinikel oli kindlasti palju tööd ja nad lihtsalt ei jõudnud sündmuskohale.
Minu suhtumist muutis järgmine intsident samast vallast. See toimus mõni päev tagasi ühe minu sõbra juures. Nimelt, tungisid päise päeva ajal tema hoovi kaks võõrast koera, murdsid sisse tema lemmiklooma puuri ning tapsid lemmiku ja panid poolenisti nahka. Kui hakkasime uurima, kellele need koerad kuuluvad, saime teada et kohaliku poe juures on koerte omanik, kes on purupurjus. Antud tegelane oli pugenud mingisse autosse, mille juht oli samuti purjus. Kutsusime seepeale politsei.
Politseile oli edasi antud teave, et seal on purjus autojuht, kes tahab minema sõita ja kohale on ilmunud ka purjus isik, kes ähvardab füüsilise vägivallaga nii autos viibijaid kui ka teisi kohalolijaid, aga patrullil kulus kohalejõudmiseks ikkagi enam kui tund aega, kuigi politseijaoskond asub antud kohast umbes 4-minutise autosõidu kaugusel! Patrulli kohalejõudmise ajaks oli autojuht juba minema sõitnud, vägivallaga ähvardanu oli minema jooksnud ning kedagi ei olnud enam kinni võtta.
Hoolimata meie ponnistustest seada jalule õiglus ja tagada kaasliiklejate turvalisus, jäi roolijoodik karistamata ning jätkab oma ohtlikku tegevust. Vägivallatseja jäi kinni pidamata ning kõik pääsesid puhta nahaga.
Mis on siis antud asja iva või moraal? Kogu austuse juures Eesti politsei töötajate vastu, on mul kadunud igasugune austus ja lugupidamine Eesti politsei kui institutsiooni vastu. Pragmaatiliselt ning JOKK-süsteemi alusel töötav asutus nimega Eesti politsei ei ole suutnud kordagi kaitsta minu tervist ning tagada minu ohutust. Mille eest maksame me Eesti politseile palka? Eesti politsei jaoks on olulisem see, millises rajoonis ta töötab, mitte see, et inimeste turvalisus oleks tagatud. Kokkuhoid ei ole koonerdamine, kuid võttes arvesse eeltoodud sündmusi, on asi ikka väga kaugele läinud.
Politseinikud, päästjad ja kiirabitöötajad teevad väga tänuväärset tööd, kuid nende tööd ei saa hinnata, kui neid ei ole seal, kus me neid vajame.
